Menieeriku toidulaud

 

​     Meniere´i haiguse puhul on häiritud sisekõrvas oleva vedeliku tasakaal. Normaalolukorras on sisekõrva vedelike - endolümfi ning perilümfi kogus ja nende naatrium- ja kaaliumkloriidi sisaldus konstantne. Meniere´i-haigel toimuvad sisekõrvas muutused, mille tulemusena vedelike kogus ajuti muutub, põhjustades vedeliku liigset kogunemist sisekõrva. Haigusele tüüpilised sümptomid on kuulmise nõrgenemine, pearinglus ja tinnitus. Toiduvalikuga on võimalik kergendada haigusnähtusi.
     Meniere´i haigust põdeva inimese igapäevases toidusedelis tuleb kindlasti vältida liigset soola. Juua tuleks päeva jooksul piisavalt. On soovitav jälgida kehakaalu. Söömine - ehkki eluks vajalik tegevus - on samal ajal üks inimese suuri naudinguallikaid. Toidust mõnu tundmine on võimalik, olgugi, et vähendate soola tarvitamist, sest niihästi soolase, kui ka mageda toiduga on võimalik harjuda. Andke endale aega õppida tundma uusi maitseid!
     Keedusoola ehk naatriumkloriidi puhul on just naatrium see, mida tuleks vältida. Peale keedusoola on naatriumi toiduainetes ka loomulikul kujul. Organismi naatriumivajadus ööpäevas on cà 2-3 grammi. Poole sellest me saame toiduainetes loomulikult sisalduvast naatriumist.
    Kõige lihtsam viis alustada soola vähendamist on loobuda kõigist soolasisaldavatest toitudest. Pakendilolevast koostisloetelust selgub, kui palju toidus on soola. Kodus toitu valmistades tuleb otsustavalt lõpetada valmistatavale toidule soola lisamine. Ostes kauplusest võimalikult vähesoolaseid tooraineid, on võimalik vähendada igapäevaselt saadavat soolakogust. Toidu saab maitsvaks ka ilma soola kasutamata. Soola lisamine juba valmistoidule tugevdab soola maitset.
      Naatriumi kogust on võimalik vähendada, kui kasutada tavalise keedusoola asemel pan-soola. 2 grammi keedusoola sisaldab sama palju naatriumi, kui 3 grammi pan-soola. Sellegipoolest ei tohiks ka sellega liialdada.
     Maitseaineid peaks ostma üksikkomponentidena, sest valmissegudes on tavaliselt alati ka soola. Segusid ostes jälgige kindlasti etiketile märgitud koostist. Ilma soolata on maitsetaimed, piprad, paprika, äädikas, sidrun, kakaopulber ja sinepipulber. Kõik maitseaine- ja aroomisoolad on oma naatriumisisalduse poolest võrreldavad soolaga. Sojakastmed, pakisupid, puljongikuubikud ja -pulbrid, ketšup, sinep ja valmiskastmed on väga soolased. Ketšupi asemel võib tarvitada tomatipüreed.
    Vedelikku peaks tarvitama päeva jooksul umbes 2 liitrit, mis viib organismist välja kahjulikud ained. Kuna soolavaene toit võib vähendada janutunnet, tuleb hoolitseda piisava joomise eest. Veekann laual tuletab meelde joomise vajadust. Maitsestage seda mõne tilga sidruniga. Soovitatavad joogid oleksid vesi, lahjendatud mahl, tee (mitte must), taimeteed, magustamata karastusjoogid ja vähe naatriumi sisaldavad mineraalveed (mitte gaseeritud!). Kohvis ja koolajookides on palju kofeiini, mis võib põhjustada haigushoo tekkimist, kuna kofeiin ergutab närvilõpmeid, mis menieerikul on juba niikuinii väga aktiivses seisundis. Alkoholil on tugev tasakaalu häiriv toime. Ohtralt naatriumi sisaldavat mineraalvett ja puuviljasoola (samarin) ei tohiks kasutada. Piimatooted vedelal kujul sisaldavad palju naatriumi. Et tagada piisav kaltsiumi saamine, kuid mitte ületada saadava naatriumi hulka, tuleks piima tarvitada päevas mitte rohkem, kui cà 6 dl.
     Suhkrut ja maiustusi tuleb süüa tagasihoidlikult, sest kõrge suhkrusisaldus mõjutab organismis oleva vedeliku tasakaalu. Šokolaadis on palju looduslikku naatriumi. Maiasmokkadele sobivad hästi puuviljakaramellid ja/või mesi. Jookide magustamiseks võib kasutada mett, mitte kunagi aga kunstlikke magustusaineid, nagu näiteks aspartaam.
     Täisteraviljatooted on tervisliku toitumise alus. Viljatoodetest saab palju energiat, mineraalaineid ja vitamiine. Jahu, helbed ja tangud on soolavabad. Seevastu on palju soola nn. hommikusöögi krõpsudes, kuivikleivas ja soolaküpsistes. Maisihelvestes võib olla isegi kuni kaks korda rohkem soola kui kartulikrõpsudes!
    Putrusid ja koduleiba on lihtne valmistada soola lisamata. Putrudele saab anda maitset marjadega, puuviljapüreedega või marjakisselliga. Riisi ja pasta keeduvette ei ole vaja lisada soola.
    Leivakaupluses peab olema tähelepanelik, sest tumedast leivast saab inimene oma põhilise päevase soolakoguse. Valides võimalikult vähesoolaseid tooteid, on võimalik vähendada päevast naatriumikogust poole võrra. Kahjuks ei ole meil levinud põhjamaade komme liigitada leivatooteid soolasteks ja vähesoolasteks.
    Sellel, mida me paneme leivale, on oma osa meie päevases soolakoguses. Suurem osa juustusid ja vorste on väga soolased, mistõttu neid ei tohiks kasutada iga päev. Magedama leivaga on lihtne harjuda, kui leival on piisava soolasisaldusega kate. Kui me ei liialda selle kogusega, ei ole suurt tähtsust, kas tarvitame vähese või normaalse soolasisaldusega toodet. Aegamööda harjub inimene magedamaga. Võileiva võib isuäratavamaks muuta köögiviljadega.
    Vorstid ja lihalõigud on väga soolased. Ühes viineris on umbes grammi võrra soola. Vähesoolaseid või soolata liha- ja kalalõikeid võib valmistada ise praetükist või kalast. Liha, kala ja linnuliha töötlemata kujul on soolavabad. Marineeritud või soolatud tooted ei sobi meie toidulauale. Vajaduse korral võib riputada pisut soola juba valmis toidule alles taldrikul, mille puhul soola maiste tuleb rohkem esile.
    Kala maitsestamiseks sobivad hästi sidrun ja tomat, mille puhul ei ole vaja üldse soola lisada. Ehkki mõne vorstisordid on nime poolest vähesoolased, võib neis siiski olla säilitusainena natriumnitritit ja -nitraati (E 250, E 251) ja naatriumglutamaati (aroomitugevdaja E 621).
      Sulatatud juustudes kasutatakse palju naatriumisoolasid, mistõttu need peaksid jääma meie toidulaualt eemale. Juustudest Emmental ja kodujuust on vähesoolased. Seevastu paljud juustud, nagu feta ja hallitusjuustud sisaldavad väga palju soola.
      Soolavabasid leivakatteid võib valmistada ise kohupiimast, lisades sinna maitse järgi küüslauku, murulauku, rohelist sibulat, paprikat või muid maitseaineid. Kohupiimast saab inimene ka kaltsiumit.
   Taimetoit on tervislik. Puuviljad, marjad, juurviljad ja köögiviljad sisaldavad vaid üsna vähe naatriumi ja kaloreid. Puuvilju ja marju võib süüa aastaringselt. Vältima peaks suhkrurikkaid konserve, moose ja marmelaade.
   Taimedest saab niihästi silmailu, kui maitsenaudingut. Tuleb vaid õppida neid õieti valmistama. Kartulite ja köögiviljade keeduvesi ei vaja soola. Aurus keedetuna tuleb paljude köögiviljade maitse kõige paremini esile ja vitamiinid säiluvad kõige paremini. Sidruni, tomati ja maitseainetega saab lisada maitset köögiviljadele soola asemel. Kauplustest ostetud salatikastmetes on tavaliselt palju soola, kuid magedaid salatikastmeid on lihtne valmistada ise. Köögiviljakonservid, mitmed juurviljamahlad ja soolatud ning marineeritud juurviljad kuuluvad välditavate toitude hulka.

 

Kokkuvõtlikud soovitused

 

  • Sööge kindlatel kellaaegadel
  • Ärge pidage toidukordade vahel pikemat vahet, kui 4 tundi
  • Ärge sööge korraga palju
  • Piirake kofeiini tarbimist. Kofeiin stimuleerib närvisüsteemi ja muudab migreeni ning tinnituse tugevamaks. Vältige kohvi, musta teed, magustatud karastus- ja energiajooke, tumedat šokolaadi ja dieeditablette
  • Vähendage soolasisaldust oma menüüs. Sool aitab kaasa vedeliku kogunemisele organismis ja raskendab Meniere`i haiguse sümptomeid.
  • Vältige maitsetugevdajana tuntud naatriumglutamaati (E621), mis on üks migreeni põhjustajatest. Naatriumglutamaati sisaldavad paljud valmistoidud. Vaata  Artikkel naatriumglutamaadist

 

                           

                                      Sool - sõber või vaenlane?

 


     Sool, tuntud ka kui naatriumkloriid (NaCl), koosneb umbes 40% naatriumist ja 60% kloriidist. Selle puhul on tegemist ilmselt ühe kõige vanema maitseainega, mida inimkond on kasutanud. See on ka toiduainete säilitusaine, kuna bakterid ei saa suure soolakoguse olemasolul areneda. Organism ei saa funktsioneerida ilma naatriumita. keha vajab närviimpulsside juhtimiseks, lihaste kokkutõmbamiseks ja lõdvestamiseks ning vee ja mineraalide tasakaalu säilitamiseks väikeses koguses naatriumi. Kui me naatriumi üldse ei tarbiks, siis sureksime Hinnanguliselt vajame nende elutähtsate funktsioonide jaoks päevas umbes 500 mg naatriumi. Kuid liiga palju naatriumi meie päevases toidusedelis võib viia kõrge vererõhu, südamehaiguste ja insuldi tekkimiseni. See võib põhjustada ka kaltsiumikadu, millest osa pärineb meie luustikust. Enamik inimesi tarbib päevas vähemalt 1,5 tl soola ehk umbes 3400 mg naatriumi, mis on palju rohkem kui meie keha vajab.

   Surmaga lõppenud soola üleannustamine on haruldane, kuna see nõuab soola tarbimist ligikaudu 0,5–1 grammi kilogrammi kohta. See tähendaks 35–70 grammi soola (2–4 supilusikatäit) inimese kohta, kes kaalub 70 kg.

     Soovitatavad kogused


      Toitumisalased kontrollasutused väidavad, et soovitatava soolakoguse taseme kehtestamiseks (välja arvatud kroonilise haiguse puhul) pole piisavalt tõendeid. Seetõttu ei ole seni kehtestatud ülemist tarbimispiiri ehk siis maksimaalset päevast tarbimist, mis ei kahjustaks inimorganismi. Senised juhendid piisava naatriumisisalduse kohta on põhinenud üksikutes kontrollitud uuringutes, mille puhul ei tekkinud naatriumi puudust organismis, kuid mis võimaldas ka loomulikku naatriumi sisaldavate toitainete piisavat tarbimist. Samuti on tehtud kindlaks naatriumi soovitatud maksimaalne tarbimine krooniliste haiguste riski vähendamiseks südame-veresoonkonna haiguste ja kõrge vererõhu korral. Naatriumi tarbimise vähendamine vähendab ka krooniliste haiguste riski kogu populatsioonis. Soovitus on alla 50-aastastele tervetele inimestele kuni 2300 mg soola päevas ja enamikule üle 50-aastastele inimestele kuni 1500 mg päevas, mis on umbes 3/4 teelusikatäit. Selle hulka tuleb arvata ka valmistoitudes sisalduvat soola.


      Naatrium ja tervis


      Enamikul inimestel on probleeme neerudega vere liigse naatriumisisalduse korral. Naatriumi kogunemisel vajab organism naatriumi lahjendamiseks vett. See suurendab nii rakke ümbritseva vedeliku kogust kui ka vere kogust vereringes. Suurenenud verehulk tähendab rohkem tööd südamele ja suuremat survet veresoontele. Aja jooksul võib lisatöö ja rõhk veresoonte elastsust vähendada, mis võib põhjustada kõrget vererõhku, südameatakki ja insulti. See võib põhjustada ka südamepuudulikkust. On mõningaid tõendeid selle kohta, et liiga palju soola võib vererõhku tõstmata kahjustada südant, aorti ja neere ning et see võib olla kahjulik ka luudele.


     Naatrium toidus


      Naatriumi ei ole paljudes toiduainetes. Peaaegu kõigis töötlemata toiduainetes, nagu puuviljad, köögiviljad, täisteratooted, pähklid, liha ja piimatooted, on vähe naatriumi. Suurem osa meie dieedis sisalduvast soolast pärineb kaubanduslikult valmistatud toitudest, mitte kodus toiduvalmistamiseks või enne söömist lisatud soolast. Haiguste tõrje ja ennetamise keskuste andmetel on meie toidusedeli peamised naatriumiallikat järgmised: leivad ja teraviljatooted, lihalõigud, soolased suupisted (helbed, snäkid, popkorn); vorst,juust, konservid, salatid, sinep, ketšup, kastmed Kas “looduslikud” soolad on tervislikumad kui lauasool? Soola saadakse soolakaevandustest või ookeanivee aurustamisega. Kõik soolatüübid on valmistatud naatriumkloriidist ja koostis varieerub minimaalselt.
   Kõige laialdasemalt kasutatav lauasool eraldatakse maa-alustest soolakihtidest. Seda töödeldakse lisandite eemaldamiseks, mis võivad sisaldada ka mineraalijääke. Seejärel jahvatatakse see väga peeneks. Jood, üks vähestest soolas sisalduvatest mineraalidest lisati soolale 1924. aastal, et vältida struumat ja hüpotüreoidismi - joodipuudusest põhjustatud haigusseisundeid. Lauasool sisaldab klompide moodustumise vältimiseks sageli ka paakumisvastast ainet, näiteks kaltsiumsilikaati.
      Koššersool on jämedateraline sool, mida nimetatakse nii selle traditsioonilise koššerlikus toidu valmistamise järgi. Koššersool ei sisalda tavaliselt joodi, kuid selles võib olla paakumisva
   Meresoola toodetakse ookeani või merevee aurustamisega. See koosneb ka enamasti naatriumkloriidist, kuid sisaldab mõnikord väikestes kogustes mineraale nagu kaalium, tsink ja raud, olenevalt valmistuskohast. Kuna see pole nii rafineeritud ja jahvatatud nagu lauasool, võib see tunduda jämedam ja tumedam ning ebaühtlase värviga, mis näitab ülejäänud lisandeid. Kahjuks võivad mõned neist lisanditest sisaldada ookeanis leiduvaid metalle, näiteks pliid. Jämedus ja graanulite suurus varieeruvad kaubamärgiti. 
     Himaalaja roosa sool saadakse Pakistanis kaevandustest. Selle roosa toon tuleneb väikestest kogustest raudoksiidist. Sarnaselt meresoolaga on see vähem töödeldud ja rafineeritud ning seetõttu näivad kristallid suuremad ja sisaldavad vähesel hulgal mineraale, sealhulgas rauda, ​​kaltsiumi, kaaliumi ja magneesiumi. Suuremad jämedamad soolagraanulid ei lahustu toiduvalmistamisel nii lihtsalt ega ühtlaselt, kuid need lisavad soolale erinevaid maitseid. Neid on kõige parem kasutada lihale ja köögiviljadele puistatuna enne laualeandmist. Neid ei tohiks kasutada küpsetamise ajal.
     Pidage meeles, et erinevate soolade kogused ei ole retseptides alati omavahel asendatavad. Üldiselt võib meresoola ja lauasoola omavahel vahetada, kui graanulite suurus on sarnane. Lauasoolal on aga pigem kontsentreeritum, soolasem maitse kui koššersoolal, nii et asenduseks on üks teelusikatäis lauasoola umbes 1,5–2 teelusikatäie koššersoola kohta, olenevalt kaubamärgist.



Soolapuuduse ja toksilisuse tunnused


     Puudus


      Naatriumipuudus on üldiselt väheesinev, kuna seda lisatakse nii sageli erinevatele toitudele ja see esineb mõnes toidus loomulikult. Hüponatreemia on termin, mida kasutatakse ebanormaalselt madala naatriumisisalduse määramiseks veres. See juhtub peamiselt vanematel täiskasvanutel, eriti pikaajalise hoolduse asutustes või haiglates viibivatel inimestel, kes võtavad ravimeid või kellel on naatriumi organismi kurnavad terviseseisundid, mis põhjustavad hüponatreemiat. Liigne oksendamine, kõhulahtisus ja higistamine võivad põhjustada ka hüponatreemiat, kui nende kehast väljutatavate vedelikega kaotatakse soola.
     Mõnikord võib kehas ebanormaalselt suures koguses tekkiv vedelik põhjustada hüponatreemiat, mis võib tuleneda sellistest haigustest nagu südamepuudulikkus või maksatsirroos. Harvadel juhtudel võib lihtsalt liiga palju vedeliku joomine põhjustada hüponatreemiat, kui neerud ei suuda liigset vett eritada. Hüponatreemia sümptomiteks võivad olla: iiveldus, oksendamine, peavalud, muutunud vaimne seisund / segasus, letargia, krambid, kooma.


     Toksilisus


    Liiga suurt naatriumi sisaldust veres nimetatakse hüpernateemiaks. See tõsine terviserike võib juhtuda vanematel täiskasvanutel, kes on vaimse ja füüsilise puudega, kes ei söö ega joo piisavalt, või kellel on kõrge palavik, oksendamine või raske dehüdratsiooni põhjustav infektsioon. Liigne higistamine või vedelikukogus organismis, organismi kurnavad diureetikumikuurid on samuti põhjuseks. Kui naatrium koguneb verre, lisab organism selle lahjendamiseks rakkudest väljutatud ja verre suunatud vett. Selline vedeliku nihe ja vedeliku kogunemine ajus võivad põhjustada krampe, koomat või isegi surma. Lisavedelike kogumine kopsudesse võib põhjustada hingamisraskusi.          
      Hüpernatreemia muud sümptomid võivad olla: iiveldus, oksendamine, nõrkus, isutus, tugev janu, segasus, neerukahjustused. Naatriumi ja kaaliumi koosmõju Naatrium ja kaalium on omavahel tihedalt seotud, kuid neil on kehas vastupidine mõju. Mõlemad on olulised mineraalid, millel on füsioloogilise tasakaalu säilitamisel võtmeroll, ja mõlemat on seostatud krooniliste haiguste, eriti südame-veresoonkonna haiguste riskiga. Suur soolasisaldus suurendab vererõhku, mis võib põhjustada südamehaigusi, samas kui suur kaaliumitarbimine võib aidata veresooni lõdvestada ja naatriumi eritada, vähendades samas vererõhku. Meie keha vajab iga päev palju rohkem kaaliumi kui naatriumi, kuid tüüpiline USA dieet on just vastupidine: ameeriklased tarbivad keskmiselt umbes 3300 milligrammi naatriumi päevas, millest umbes 75% pärineb töödeldud toitudest, samas kui igaüks saab ainult umbes 2900 milligrammi kaaliumi päevas. Sisehaiguste arhiivis tehtud uuring näitas, et:
      • Inimestel, kes tarbisid kõrge naatriumisisaldusega ja madala kaaliumisisaldusega toite, oli suurem risk surra südameataki või mis tahes vereringega seotud põhjuse tõttu. Selles uuringus oli kõrgeima naatriumi tarbimisega inimestel mis tahes põhjusel 20% suurem surmaoht kui madalaima naatriumi tarbimisega inimestel. Suurima kaaliumisisaldusega inimestel oli suremise oht 20% madalam kui madalaima kaaliumitarbimisega inimestel. Kuid tervisele võib veelgi olulisem olla naatriumi ja kaaliumi suhe toidus.
       • Inimesed saavad oma riski vähendamiseks teha olulise toitumismuudatuse: süüa rohkem värskeid köögivilju ja puuvilju, milles on loomulikult palju kaaliumi ja vähe naatriumi, kuid süüa vähem leiba, juustu, töödeldud liha ja muid töödeldud toite, mis sisaldavad palju naatriumi ja on madala kaaliumisisaldusega.