tinnitus-meniere

See leht on koostatud selleks, et jagada teadmisi Meniere`i haigusest, mida tavaliselt peetakse ravimatuks. Siit leiab lugeja fakte, nii tõeseid, kui ka neid, mis on olnud ekslikud. Selle eesmärgiks on näidata, et salapärane Meniere`i haigus ei olegi nii salapärane, kui seda siiani on kujutatud.

Selleks, et selle all kannatajad saaksid Meniere'i haigusest üle, peame muutma oma hoiakuid, vananenud tavasid ja üleüldist passiivselt aktsepteeritud veendumust, et haigusel ei ole teadaolevat põhjust ja järelikult ka teadaolevat ravi.

Tõsiasi on, et ei ole olemas lõplikku põhjust ja järelikult ka lõplikku ravi. Selleks on olemas omad põhjused ja sellest me ka räägime.

Kuid igal asjal või nähtusel on põhjus. Põhjus ja tagajärg on inimese tervisliku seisundi vaieldamatu tõsiasi. Kuid need põhjused ja tagajärjed võivad erinevate inimeste puhul olla väga erinevad, sest Meniere`i haigus avaldub igal inimesel erinevalt.

Lõpptulemus on siiski sama, organismis toimuvad mõjud on enamasti ühesugused, kuid algpõhjused võivad inimestel erineda. Need põhjused on tavaliselt hüpoteetilised, sest ükski spetsialist ei ole kindel, et mõni oletus 100% tõele vastab.

Hea uudis on see, et pärast aastaid kestnud nõela otsimist heinakuhjast on haiguse kohta ilmnenud palju uut teavet.

Leidke oma haiguse algpõhjus, võtke ette konkreetse juhtumi puhul vajalikud meetmed, kõrvaldage see põhjus ja olete astunud esimesed sammud tervenemise suunas.

Veelgi parem uuendus on see, et olete jõudnud õigesse kohta, et teada saada, kuidas seda teha.

Saate õppida, kuidas oma seisundit hallata, et muuta elu, ja saate teada, kuidas oma konkreetseid põhjuseid kindlaks teha ja neid parandada või kõrvaldada.

Võtke lugemiseks aega. Ekraani pikaajaline jälgimine võib põhjustada uimasust ja pearinglust. Seega oleks soovitatav lugeda ainult natuke aega korraga ja puhata.

Selle lehe peamine eesmärk on alati anda teile positiivseid tõendusmaterjale ja toetust oma sümptomite kontrollimiseks ja võimaluse korral kõrvaldamiseks.

13 aasta jooksul olen, küll meditsiinilist haridust omamata, uurinud Meniere`i haigust, vestelnud selle ala eriteadlastega, rääkinud menieerikutega kümnetes foorumites, kamminud läbi Interneti ja külastanud sadu veebisaite, mis räägivad tinnitusest ja Meniere`i haigusest. Tulemused, milleni olen jõudnud, räägivad selget keelt, mida ma siin ka jagan.

Tõsiasi on see, et Meniere`i haigust ei ole lihtne diagnoosida, kuid arst, kes on selle haigusega tuttav, suudab selle esinemise kindlaks teha ka mittetäielike sümptomite puhul. Vähemalt võib ta oletada selle haiguse olemasolu, millele siis aja jooksul lisanduvad sümptomid kinnitust annavad või selle ümber lükkavad. On olemas haigusi, mille osa sümptomeid sarnanevad Meniere`i haigusega. Seega tuleb kasutada välistusmeetodit, kuni jääb alles kõige tõenöolisem diagnoos.

Ärge kunagi leppige sellega, kui keegi ütleb, et pole midagi, mida oleks võimalik teha või koguni seda, et te kujutate oma haigust endale ainult ette. See ei ole tõsi – teie haigus on konkreetselt olemas, ainuke asi, mida teil tuleb teha, on - õppida sellega elama

Teie sümptomid on väga reaalsed ja on olemas väga tõelised põhjused, mis neid tekitavad. Need tuleb üles leida. Kui arstid ei ole võimelised seda tegema, peate ise ohjad enda kätte võtma.

Jälgige, millal tekivad sümptomid. Kas toidu, ilmastiku, tegevuse, enesetunde või vaimse seisundi tõttu? Või rohkem, kui ühe põhjuse samaaegsel esinemisel. Jälgige ennast kogu aeg ja pange tulemus kirja. Päevikupidamine on hea moodus jõuda jälile haiguse põhjustele.

Meniere ei ole tegelikult konkreetne haigus. See on idiopaatiline sümptomite komplekt, mis kokkuvõttes moodustavadki selle, mida me nimetame Meniere`i haiguseks.

Kui teil on diagnoositud Meniere'i haigus, tähendab see seda, et teil on reaalseid sümptomeid, millest kolm peamist on kuulmislangus, pearinglus ja tinnitus. Kui peale pikemaajalist põdemist neist mõni puudub, võib kahtlustada mingit muud haigust, nagu näiteks vestibulaatneuroniiti ehk tasakaalunärvi põletikku, mille puhul kuulmislangust ei esine.

Tavaliselt pärast seda, kui on välistatud muude võimalike põhjustajate olemasolu, nagu kasvaja (minule ei ole kunagi tehtud mingeid uuringuid), muud, võimalikud haigused, mis tekitavad tinnitust ja pearinglushooge, saate oma diagnoosiks „Meniere`i haigus”, mis sisuliselt tähendab, et teiega on asi lõpetatud, kuna midagi rohkemat teie heaks enam teha ei saa. „Jah, teil on selle haiguse sümptomid, aga me ei tea, miks need teil on ja mida nendega ette võtta.”

See, mida nad tegelikult teevad, on ükskõikne tõdemine, et teie probleemi "ei saa lahendada". "Võtke oma ravimeid ja õppige sellega elama" Just nimelt see peaks olema teile vastuvõetamatu.

Probleem on laiaulatuslik. Kaasaegses meditsiinipraktikas õpetatakse arste ravima sümptomeid tervikuna, mitte uurima nende põhjuseid ja neid kõrvaldama. See tava on tänapäeval meditsiinis üldlevinud

Kas olete olete leppinud passiivse osaga, et saate ravida oma sümptomeid ainult ravimitega ja nõustute, et peate haigusega koos elama tema tingimuste järgi? Seejuures kõige tavalisemalt soovitatud ravim – betaserc ei olegi tegelikult ravim, vaid platseebo, millel on näiline mõju.

Või kas te kavatsete ennetavalt tegeleda ja õppida, mida peate selle haigusega toimetulemiseks ette võtma?

Nii mõnigi aegunud ja ekslik arvamus on põhjustatud teadmiste puudumisest. Võtke ühendust inimestega, kellel on samalaadne kogemus. Paljud neist suudavad rahuldavalt elada koos neid vaevava haigusega.

Ja ärge kahelge: te võite Meniere'i haigusest võitu saada. Seda saab teha, see on tehtud ja seda tehakse kogu aeg.

Kõigeks selleks on üks tingimus – teie omapoolne panus. Meniere`i haigus ei ole peavalu, mille puhul piisab tableti võtmisest ja järgnevast ootamisest, et valu kaoks. Meniere`i haigus ei ole ka nohu, mis kolm päeva tuleb, kolm päeva on ja kolm päeva läheb. Meniere`i haigusega toimetulek nõuab aega ja kannatust. Ja ennekõike järjekindlust.

Esimene asi, mida peate tegema, on - vaatama üle oma harjumused, menüü ja eluviisid. Tõenäoliselt peate tegema muutusi neis kõigis. Kuid kuidas saada teada, mis neist on kõige olulisem, mis võib vallandada haiguse? Tehke üks muutus korraga ja jälgige tulemust paari nädala jooksul. Kui see ei muutnud teie seisukorras midagi, siirduge järgmise muutuse juurde.

See võtab aega? Jah, võtab. Kuid teie haigus kestab kaua ja aega teil jätkub. Tulemus võib saabuda alles paari aasta pärast, kuid võib tulla ka varem. Te ei tea, kui te ei ole proovinud.

Tõsiasi on: te ei pea laskma Meniere`il teie elu dikteerida. Mõistke seda, õppige teiste inimeste kogemustest, aga ka enda kogemustest ja võtke tarvitusele asjakohaseid meetmed, mis on sobivad just teile. Te võite taas normaalselt elada!

Prosper Ménière`ist ja temanimelisest haigusest

Maailmas on arvukalt inimesi, kes kannatavad müstilise haiguse - Meniere`i haiguse käes. Vaatamata meditsiini arengule ja teadlaste pidevatele uuringutele, ei ole siiani suudetud kindlaks teha ei haiguse tekkepõhjust ega ole leitud sellele ka tõhusat ravi. Käesoleval kodulehel räägime sellest haigusest ning sellega seonduvast. Kuigi siin ei pakuta otsest ravi, on inimeste kogemustel siiski oma väärtus, mida tundma õppida. Samuti saab ehk selgemaks nii mõnigi fakt, mis siiani teadmata on olnud. Kuna Meniere`i haigusele on omased kolm sümptomit - pearinglus, kuulmislangus ja kõrvakohin, siis peatume neil kõigil.
Rõhutaksin siinjuures veel ka seda, et tegemist ei ole meditsiinilise kirjandusega, kuigi räägime haigusest ja sellega toimetulekust. Kogu lehe sisu baseerub isiklikel kogemustel, koolitustel omandatud teadmistel, mõnede välismaiste spetsialistide poolt saadetud ja internetist leitud materjalidel. Head lugemist!

Dr. Prosper Ménière 1799 - 1862

Ajaloost

1861. aastal kirjeldas prantsuse kõrvaarst Prosper Ménière (1799-1862) 11 patsiendist koosnevat rühma, milles olid enamasti 30-40-aastased noored mehed, kellel esinesid korduvad peapöörituse, kuulmislanguse ja tinnituse episoodid koos sellega kaasneva iivelduse, oksendamise, tasakaalupuuduse ja kukkumisega. Vahelduvate vertiigohoogudega kaasnes kuulmise halvenemine ja sagenenud tinnitus. Ainult ühel juhul mainiti survetunnet kõrvas, kuid Ménière ei lisanud seda kliinilise kirjelduse osana. Aja jooksul halvenes patsientide kuulmispuue järk-järgult. Esimese teadlasena seostas ta seda nähtust vestibulaarsüsteemi - täpsemalt poolringkanalitega. Sellele tulemusele jõudis dr. Ménière noore neiu lahkamise tulemusena. Aastal 1874 nimetas prantsuse neuroloog Jean Martin Charcot (1825-1893) haiguse "Maladie de Meniere" (Meniere`i haigus).

Meniere'i haiguse kirurgiline ravi sai alguse 1900. aastatel. 1904. aastal tegi Richard Lake Londoni kuninglikus kõrvahaiglas labürintektoomia (sisekõrva kirurgiline eemaldamine) 21-aastasele naisele, kellel oli 5-aastane episoodiline peapööritus, iiveldus, oksendamine, kuulmislangus ja tinnitus. 1928. aastal kirjeldas Ameerika neurokirurg Walter Dandy (1886-1946) üheksat Meniere'i haiguse ravimise juhtumit tasakaalunärvi läbilõikamise abil. Kõik patsiendid kogesid selle tulemusena olulist leevendust.

1938. aastal leiti, et sisekõrva vedeliku rõhu suurenemine ehk endolümfaatiline hüdrops on Meniere'i haiguse oluline osa, mida kinnitasid hiljem ka teised uurijad. Esialgse avastuse tegid iseseisvalt inglise kõrvaarst Charles Skinner Hallpike (1900–1979) ja Austraalia päritolu neurokirurg Hugh Cairns (1896–1952) Inglismaal ning Jaapani kõrva-nina-kurguarst Kyoshiro Yamakawa (c1891–1980) Jaapanis.

Dr. Prosper Ménière

   Meniere`i haiguse avastaja, prantsuse arst Prosper Ménière sündis 1799. aastal Angers´s Prantsusmaal jõuka kaupmehe Louis-Prosper Ménière`i ja Marie-Jeanne Duchemini neljalapselise pere kolmanda lapsena. Ta sai suurepärase hariduse. Juba 1816. aastal olles alles seitsmeteistkümne aastane, astus ta Angers` ülikooli juures tegutsevasse meditsiinilisse ettevalmistuskooli. Tema õpetajad iseloomustasid teda väga andeka õpilasena. Sellel ajal oli Inglismaal ja Prantsusmaal kombeks auhinnata kõige lubavamaid üliõpilasi. Prosper Ménière võitis selle auhinna kolmel järjestikkusel aastal - 1817., 1818. ja 1819. Peale kolmandat õppeaastat siirdus Ménière Pariisi täiendama oma õpinguid. 1822. aastal õppis ta eksternina, järgmisel aastal juba koosseisulise üliõpilasena selliste oma ala korüfeede, nagu Dubois`, Chomeli, Guillaume Dupuytreni ja Jean Marc Gaspard Itardi juhendamisel.1826. aastal hinnati tema õppetulemusi kuldmedaliga ja 1828. aastal kaitses ta doktorikraadi ja ta määrati 1830.a. tunnustatud kirurgi Dupuytreni assistendiks Prantsusmaa ühes kuulsamas haiglas. Juba üliõpilasena avaldas ta mitu meditsiinilist artiklit. Oma poliitiliste vaadete tõttu (Ménière oli veendunud bonapartist) kohtas ta kõrgemates meditsiiniringkondades palju vastuseisu. Naastes Pariisi 1834. aastal, töötas Meniere Dr. Chomeli osakonnas ning 1835. aastal saadeti D 'Aude'i osakonda ja juhendama kooleravastast tervishoidu. Selle töö eest omandas ta Auleegioni kavaleri tiitli ja määrati 1837. aastal hügieeniteaduskonna professoriks. Hügieeni õppetooli lõputöö oli teemal "Riietus ja kosmeetika." Järgmisel aastal; 1838, abiellus ta Pariisis Kurttummade Instituudi liikme Becquereli tütrega ja samal aastal määrati Meniere selle instituudi juhatajaks. Nende poeg Emile sündis järgmisel aastal. Seejärel loobus Meniere tööst akadeemilisel alal ja huvist sõjaväemeditsiini vastu oma kirgliku huvi tõttu botaanika vastu ja sidus oma tegevuse üha rohkem kõrvahaigustega. Ta elas koos oma äiaga ja veetis suure osa ajast botaanikaaias. Ehkki Prosper Ménière tööd tunnustati Auleegioni ordeniga, ei pääsenud ta oma poliitiliste vaadete tõttu kunagi Prantsuse Meditsiiniakadeemia liikmeks.
Dr. Ménière`i lähedasteks sõpradeks sellel ajal olid niisugused maailmakuulsused, nagu Honore de Balzac, Franz Liszt ja Victor Hugo.
   Saatus soosis Ménière`i, kui 1838. aastal suri moodsa otoloogia isaks nimetatud Jean Marc Gaspard Itard ja tema asemel nimetati Ménière suure kurttummade Instituudi (Institut des Sourds-Muets) direktoriks Pariisis. Sellele töökohale jäi ta kogu oma ülejäänud eluks. Juba enne seda oli ta eriti huvitatud sisekõrvahaigustest ja esitas oma nägemused kirjalikult Prantsuse Meditsiiniakadeemiale 1861. aastal. Dr. Ménière ei püüdnud selles määratleda konkreetset haigust, kuid tema eesmärgiks oli veenda oma arstidest kolleege, et sümptomid, nagu pearinglus, kuulmislangus ja tinnitus on omavahel seotud ja tõenäoliselt põhjustatud sisekõrvahaigusest. See oli revolutsiooniline ja väga vastuoluline mõte, mille vastu oli enamik tema kolleege. Ménière`i ajastul peeti kõrva ainult kuulmiselundiks ja oletati, et tasakaaluhäired ehk vertiigo olid sarnased epilepsiahoo ja insuldiga, mille kohta arvati, et need on põhjustatud ebanormaalselt kõrgest verekogusest ajus. Eelistatud meetodid nende haiguste raviks olid aadrilaskmine ja kaaniravi, meetodid, mille kohta Ménière väitis, et need toovad sellisel juhul rohkem kahju kui kasu.
     Dr. Ménière avaldas oma elu jooksul arvukalt artikleid ja muid kirjutusi. Lisaks sellele tegi ta palju uuringuid teda huvitava sisekõrvahaiguse kindlakstegemiseks.
      Kuigi dr. Ménière tegi palju ära haiguse tutvustamiseks, ei suutnud ta leida ravi selle haiguse jaoks.
     Ménière suri varakult, olles alles 63-aastane. Ta on maetud oma perekonna hauaplatsile Pariisis, Montparnasse`i kalmistul.

Dr. Prosper Ménière oli tuntud kui kurttummade õiguste eest võitleja. Oma artiklites osutas ta selgelt, kuivõrd oluline on mitte jätta kurttummasid ilma korralikust haridusest. Tänu tema eestvedamisele tehti tema eluajal ära palju selleks, et kaasata kurttummad inimesed ühiskondlikku ellu.

Dr. Ménière`i raamat kurttummade haridusest

Dr. Ménière`i ajastu kõrvakliiniku töötajad

Olukord meditsiinis tänapäeval

Meditsiin on arenenud koos muu teaduse ja tehnikaga. Peale röntgenikiirte avastamist leiutati meetod, millega oli esmakordselt võimalik jälgida sisekõrvas toimuvat. Meniere`i haiguse diagnoosimiseks on võetud kasutusele uued seadmed, nagu kompuutertomograaf, millega on võimalik jälgida ja kindlaks teha vedeliku rõhku sisekõrvas ja nüstagmomeeter, millega saab jälgida ja jäädvustada silmaterade tahtele allumatut liikumist, mis on omane Meniere`i haigusele.. Välja töötatud on ka ravimid, mis peaksid leevendama Meniere`i haiguse sümptomeid. Kuigi see haigus allub raskelt ravimitele, on mõned inimesed siiski saanud neist abi.
   Röntgentehnoloogia kasutamine kõrva uurimiseks on avanud uusi võimalusi haiguse kindlakstegemiseks. Haigushoogude põhjustajaks peetakse liigse vedeliku kogunemist sisekõrva. Inimese sisekõrva organ, millele teadlased keskendusid, on ümbritsetud keha kõige kõvema luuga. Röntgenpildi abil said teadlased uurida tasakaaluorganit ja seda ümbritsevaid veresooni. Kuna tehnoloogia tekitab elusorganismi jaoks kasutamiseks liiga tugevat kiirgusvälja, kasutati loomdoonoreid, kelle sisekõrva ehitus sarnaneb suurel määral inimese omale. Sisekõrva kujutised rekonstrueeriti kolmemõõtmelise mudeli valmistamiseks. See aitas teadlastel avastada drenaažisüsteemi, mis arvatavasti selgitab, kuidas sisekõrva vedelik imendub. See avastus võib aidata paremini mõista, kuidas ja miks Meniere'i haigus tekib. Sünkrotroni abil teostatud uuring viidi läbi Saskatoonis, Kanada Saskatchewani provintsis. Uuringut teostasid dr Sumit Agrawal ja dr Hanif Ladak, kes on teadlased Ontarios (Kanada).
   Paljud spetsialistid tegutsevad Meniere`i haiguse uurimisel. Kuigi konkreetsetest tulemustest ei saa rääkida, on siiski tehtud mõningaid edusamme. Hiljuti võeti kasutusele seade, millega on võimalik jälgida vedeliku liikumist sisekõrvas. See on suur samm edasi haiguse arengu ja tekkimise selgitamiseks. Seni on see tehnoloogia veel uus ja vaevalt see nii pea Eestisse jõuab, kui üldse. Jääb vaid loota, et kunagi saabub päev, mil jõutakse ka Meniere`i haiguse seni varjatuna püsivate saladuste jälile.
   Kuigi meie lehel ei anta otseseid ravijuhendeid, räägime siiski siin haigusega toimetulekust. See ei ole lihtne, kuid ometi on paljud inimesed leidnud jõudu toimetulekuks tänu parematele teadmistele sellest haigusest.