tinnitus-meniere

 

   Meniere'i haiguse kirurgiline ravi sai alguse 1900. aastatel. 1904. aastal tegi Richard Lake Londoni kuninglikus kõrvahaiglas labürintektoomia (sisekõrva kirurgiline eemaldamine) 21-aastasele naisele, kellel oli 5-aastane episoodiline peapööritus, iiveldus, oksendamine, kuulmislangus ja tinnitus. 1928. aastal kirjeldas Ameerika neurokirurg Walter Dandy (1886-1946) üheksat Meniere'i haiguse ravimise juhtumit tasakaalunärvi läbilõikamise abil. Kõik patsiendid kogesid selle tulemusena olulist leevendust.

    1938. aastal leiti, et sisekõrva vedeliku rõhu suurenemine ehk endolümfaatiline hüdrops on Meniere'i haiguse oluline osa, mida kinnitasid hiljem ka teised uurijad. Esialgse avastuse tegid iseseisvalt inglise kõrvaarst Charles Skinner Hallpike (1900–1979) ja Austraalia päritolu neurokirurg Hugh Cairns (1896–1952) Inglismaal ning Jaapani kõrva-nina-kurguarst Kyoshiro Yamakawa (c1891–1980) Jaapanis.

 

Dr. Prosper Ménière

 

   Meniere`i haiguse avastaja, prantsuse arst Prosper Ménière sündis 1799. aastal Angers´s Prantsusmaal jõuka kaupmehe Louis-Prosper Ménière`i ja Marie-Jeanne Duchemini neljalapselise pere kolmanda lapsena. Ta sai suurepärase hariduse. Juba 1816. aastal olles alles seitsmeteistkümne aastane, astus ta Angers` ülikooli juures tegutsevasse meditsiinilisse ettevalmistuskooli. Tema õpetajad iseloomustasid teda väga andeka õpilasena. Sellel ajal oli Inglismaal ja Prantsusmaal kombeks auhinnata kõige lubavamaid üliõpilasi. Prosper Ménière võitis selle auhinna kolmel järjestikkusel aastal - 1817., 1818. ja 1819. Peale kolmandat õppeaastat siirdus Ménière Pariisi täiendama oma õpinguid. 1822. aastal õppis ta eksternina, järgmisel aastal juba koosseisulise üliõpilasena selliste oma ala korüfeede, nagu Dubois`, Chomeli, Guillaume Dupuytreni ja Jean Marc Gaspard Itardi juhendamisel.1826. aastal hinnati tema õppetulemusi kuldmedaliga ja 1828. aastal kaitses ta doktorikraadi ja ta määrati 1830.a. tunnustatud kirurgi Dupuytreni assistendiks Prantsusmaa ühes kuulsamas haiglas. Juba üliõpilasena avaldas ta mitu meditsiinilist artiklit. Oma poliitiliste vaadete tõttu (Ménière oli veendunud bonapartist) kohtas ta kõrgemates meditsiiniringkondades palju vastuseisu.  Naastes Pariisi 1834. aastal, töötas Meniere Dr. Chomeli osakonnas ning 1835. aastal saadeti D 'Aude'i osakonda ja juhendama kooleravastast tervishoidu. Selle töö eest omandas ta Auleegioni kavaleri tiitli ja määrati 1837. aastal hügieeniteaduskonna professoriks. Hügieeni õppetooli lõputöö oli teemal "Riietus ja kosmeetika." Järgmisel aastal; 1838, abiellus ta Pariisis Kurttummade Instituudi liikme Becquereli tütrega ja samal aastal määrati Meniere selle instituudi juhatajaks. Nende poeg Emile sündis järgmisel aastal. Seejärel loobus Meniere tööst akadeemilisel alal ja huvist sõjaväemeditsiini vastu oma kirgliku huvi tõttu botaanika vastu ja sidus oma tegevuse üha rohkem kõrvahaigustega. Ta elas koos oma äiaga ja veetis suure osa ajast botaanikaaias. Ehkki Prosper Ménière tööd tunnustati Auleegioni ordeniga, ei pääsenud ta oma poliitiliste vaadete tõttu kunagi Prantsuse Meditsiiniakadeemia liikmeks.
    Dr. Ménière`i lähedasteks sõpradeks sellel ajal olid niisugused maailmakuulsused, nagu Honore de Balzac, Franz Liszt ja Victor Hugo.
   Saatus soosis Ménière`i, kui 1838. aastal suri moodsa otoloogia isaks nimetatud Jean Marc Gaspard Itard ja tema asemel nimetati Ménière suure kurttummade Instituudi (Institut des Sourds-Muets) direktoriks Pariisis. Sellele töökohale jäi ta kogu oma ülejäänud eluks. Juba enne seda oli ta eriti huvitatud sisekõrvahaigustest  ja esitas oma nägemused kirjalikult Prantsuse Meditsiiniakadeemiale 1861. aastal. Dr. Ménière ei püüdnud selles määratleda konkreetset haigust, kuid tema eesmärgiks oli veenda oma arstidest kolleege, et sümptomid, nagu pearinglus, kuulmislangus ja tinnitus on omavahel seotud ja tõenäoliselt põhjustatud sisekõrvahaigusest. See oli revolutsiooniline ja väga vastuoluline mõte, mille vastu oli enamik tema kolleege. Ménière`i ajastul peeti kõrva ainult kuulmiselundiks ja oletati, et tasakaaluhäired ehk vertiigo olid sarnased epilepsiahoo ja insuldiga, mille kohta arvati, et need on põhjustatud ebanormaalselt kõrgest verekogusest ajus. Eelistatud meetodid nende haiguste raviks olid aadrilaskmine ja kaaniravi, meetodid, mille kohta Ménière väitis, et need toovad sellisel juhul rohkem kahju kui kasu.
     Dr. Ménière avaldas oma elu jooksul arvukalt artikleid ja muid kirjutusi. Lisaks sellele tegi ta palju uuringuid teda huvitava sisekõrvahaiguse kindlakstegemiseks.
      Kuigi dr. Ménière tegi palju ära haiguse tutvustamiseks, ei suutnud ta leida ravi selle haiguse jaoks.
     Ménière suri varakult, olles alles 63-aastane. Ta on maetud oma perekonna hauaplatsile Pariisis, Montparnasse`i kalmistul.