Meniere haigus on sisekõrva haigus, millele on omane haiges kõrvas esinev kõrvakohin e. tinnitus, kuulmislangus ja raskekujuline pearinglus


        Haigust kirjeldas esimesena prantsuse arst Prosper Ménière aastal 1861. Ehkki haigus on tuntud juba üle 150 aasta ja seda on pidevalt uuritud, ei teata veelgi haiguse tekkepõhjust. Haigust iseloomustab vedelikurõhu tõus sisekõrvas, nn. endolümfaatiline hüdrops, mis toob kaasa survetunde, nagu oleks väliskõrva kuulmekäik ummistunud. Vedelikurõhu tekkimisele ei ole rahuldavat seletust. Põhjusteks on peetud põletikke, vigastusi, viirushaigusi ja stressi. Kuid siiani ei osata kindlalt väita, kas suurenenud vedelikukoguse põhjustab vedeliku ületoodang või selle vähenenud imendumine. Umbes 15%-l juhtudest on haigus olnud pärilik, kuigi ka selle oletuse paikapidavust ei ole suudetud veel kindlalt väita.
    USA Riikliku terviseinstituudi  hinnangul on Meniere`i haigus Ameerika Ühendriikides umbes 615 000 inimesel ja igal aastal diagnoositakse 45 500 uut haigusjuhtu. Lisaks on Exeteri (Inglismaa) ülikooli meditsiiniosakonna andmetel see haigus Ühendkuningriigis umbes 160 000 inimesel. Selle kooli uurimisrühm analüüsis 1376 Meniere`i põdeja andmeid. Nad jõudsid järeldusele, et haigus on valdavalt naiste ja vanemate inimeste seas palju levinum. Selle väite paikapidavust kinnitab ka see, et Soome Meniere-Liidu liikmeskond koosneb suuremalt jaolt naistest. See fakt iseenesest ei anna veel teaduslikku alust väite kinnitamiseks.
     Maailmas läbi viidud uuringute kohaselt on leitud, et poole miljoni selle haigusega inimeste küsitlemisel on Meniere`i haigus tihedalt seotud immuunsussüsteemi häirete ja autonoomse närvisüsteemiga. Analüüs näitas, ka, et Meniere`i haigust põdevad inimesed põdesid sagedamini depressiooni kui ilma selle haigusseisundita inimesed.
     Allergia teooria kohaselt on allergiliste reaktsioonide esinemissagedus Meniere haigusega patsientidel suurem kui üldpopulatsioonis. Uuringutel osalenud 734-l Meniere ' i patsientidest 59%-l esines tuvastatud või tajutav allergia sissehingatava õhu suhtes ning 40%-l esines mingi toiduallergia (allergiliste reaktsioonide esinemissagedus kogu USA elanikkonna hulgas on ligikaudu 20%).
    Geneetilise teooria kohaselt selgus Meniere`i haiguse pärilik edasikandumine rohkem kui pool sajandit tagasi läbiviidud uuringute tulemustena (M. Verstreken, Belgia). Samas ei ole leitud kindlaid tõendeid, et Meniere`i haigus oleks geneetiline. Vaid umbes 15% menieerikute vanematest on esinenud sama haigus.
      Ühe küllaltki küsitava väärtusega uuringu põhjal on väidetud, et Meniere ' i haigus mõjutab peamiselt Euroopa rassi liikmeid sõltumata soost. Keskmine vanus patsientide varieerub 20 ja 50 aasta vahel, kuid haigus võib esineda ka lastel. Haigus on mõnevõrra tavalisem intellektuaalsete töötajate ja suurte linnade elanike jaoks.
    Tõsiasi, et Aafrika mandril ei ole selliseid uuringuid kunagi läbi viidud, et anna veel põhjust uskuda seda väidet.
    Meniere'i haiguse algus võib olla hirmutav ja stressirohke olukord. See on seni veel ravimatu haigus, millest pole siiani piisavalt hästi aru saadud, et seda ravida. See võib tõepoolest muuta elu väljakannatamatuks, kui selle vastu midagi ette ei võeta. Hea uudis on see, et see raske haigus on kui mitte ravitav, siis vähemalt leevendatav. Nõuetekohaste meetmete abil saab selle haiguse sümptomeid kontrollida ja muuta talutavateks

Meniere haiguse sümptomid

 

   Peaaegu igal Meniere`i haigust põdeval inimesel on haiguspilt erinev. Selleks, et rääkida kindlakstehtud Meniere`i haigusest, peavad patsiendil olema välja arenenud kolm peamist sümptomit:

  • kuulmislangus, mis on kindlaks tehtud audiomeetrilise mõõtmisega
  • kõrvakohin e. tinnitus või survetunne kõrvas
  • korduvad pearinglushood, mida võib kirjeldada ümbruse ringlemisena ja mille kestvus on vähemalt 20 minutit.

    Neid kolme peetakse nn. põhisümptomiteks. Tegelikult võib Meniere`i haiguse puhul rääkida kogune kümnest sümptomist:

  •  vertiigo või peapööritus     
  •  kuulmislangus   
  •  iiveldus     
  •  tinnitus või kohin kõrvas     
  •  kontrollimatud silmaliigutused     
  •  külm higistamine     
  •  kõhulahtisus     
  •  väsimus     
  •  äärmuslikud meeleolumuutused    
  •  migreen

       Need kõik võivad (kuid ei pea) liituma Meniere`i haigushooga.
      Meniere`i haiguse kriteeriume on aja jooksul muudetud. Aastal 1972 määratleti Meniere'i haiguse diagnoosimise kriteeriumid järgmiselt:
*Kõikuv, progresseeruv, sensorineuraalne kurtus.
https://kuulmislangus.weebly.com/liigid.html
* Pearinguse episoodilised, iseloomulikud kindlad haigushood, mis kestavad 20 minutist kuni 24 tunnini, ilma teadvusekaotuseta, nüstagm alati olemas.
* Tinnitusega kaasneb sageli kõrvavalu ja survetunne kahjustatud kõrvas. Tavaliselt on tinnitus raskem enne vertiigo ilmumist ja väheneb pärast vertiigohoo lõppemist.
* Haiguhoogusid iseloomustavad ägenemise ja vaibumise perioodid.
     Aastal 1985 muudeti selle loetelu sõnastust, näiteks muudeti "kurtus" sõnadeks "tinnitusega seotud kuulmislangus, iseloomulikult madala sagedusega" ja diagnoosimiseks oli vaja rohkem kui ühte vertiigohoogu. Lõpuks, 1995. aastal muudeti seda loetelu uuesti ja toodi välja haiguse diagnoosimise astmed:

  •  Lõplikult kindlakstehtud - kindel haiguspilt kõikide iseloomulike sümptomite esinemisega
  •  Kindel - nõuab kaht või enamat haigushoogu koos kuulmislanguse ja tinnitusega
  •  Tõenäoline - ainult üks kindel pearingluse episood ning muud sümptomid ja nähud
  •  Võimalik - väljakujunenud vertiigo ilma kaasneva kuulmislanguseta

      Vaid kolmandikul kõigist Meniere`i haigust põdevatest algab haigus kõigi kolme põhisümptomi samaaegse esinemisega, millega kaasneb tavaliselt raske iiveldus ja oksendamine. Sellisel juhul on tegemist klassikalise haiguspildiga.
   Sümptomid ei alga kunagi mõlemas kõrvas korraga. Haiguse kulgemine on ebakorrapärane. Enamasti esineb vaid üks või kaks sümptomit korraga, mis raskendab diagnoosi panekut. Alles haiguse hilisemas staadiumis võib haigus siirduda ka teise kõrva ning alles aastate pärast ilmnevad kõik kolm sümptomit. Kuulmislangus areneb pikkamööda, sageli märkamatult, tinnitus esineb vaheaegadega. Üsna tihti esinevad ainult pearinglushood ilma ülejäänud kahe sümptomita. Sellistel juhtudel on lõpliku diagnoosi panek võimalik alles aastate pärast.
      Meniere`i haigus ei too kaasa täielikku kurdistumist, kuid kuulmine nõrgeneb pidevalt umbes 2 db iga aasta kohta. Pearinglushood võivad esineda erinevate vahedega alates päevadest kuni aastateni või lõpevad täiesti. Sümptomid võivad kaduda aastateks, et siis uuesti ilmuda, kuigi nüüd juba kergemal kujul.
      Mõned arstid väidavad, et Meniere "põleb ise läbi", mis viib patsiendid ekslikule järeldusele, et haigus lihtsalt lõpeb ja et nad on tervenenud.. Kuid "läbipõlemine" ei tähenda seda sugugi. "Läbipõlemine" viitab seisundile, kus Meniere'i haigus on arenenud punktini, mil see on lõpuks hävitanud terve (või peaaegu kogu) vestibulaarse funktsiooni kahjustatud kõrvas. Haiguse järelnähud (tasakaaluprobleemid, tinnitus ja kuumislangus) jäävad püsima. 
       Sisekõrvas on kaks erinevat geelitaolist vedelikku endolümf ja perilümf. Neist endolümfi peamiseks koostisosaks on naatriumsoolad, perilümf koosneb kaaliumisooladest.Oma omadustelt sarnaneb endolümf vereplasmaga, perilümf rakusisese vedelikuga.

 

Haigushoogude tekkimise põhjustab ühe vedeliku (endolümfi) liigne lisandumine sisekõrvas. Pildil on näha normaalne sisekõrv (vasakul) ja haigestunud sisekõrv. Sinisega on tähistatud vedelik terves ja haiges sisekõrvas.

    Endolümfaatilist hüdropsi peetakse laialdaselt haigushoogude tekitajaks, kuid kõik hüdropsid ei näi olevat progresseeruvad ega kliiniliselt ilmnevad. Endolümfaatilised hüdropsid on endolümfi tekke/imendumise mehhanismi talitlushäire tagajärg, mis on peamiselt tingitud endolümfaatilise kanali ja kotikese puudulikust neeldumisaktiivsusest. Mõnel juhul ei saa välistada ka endolümfi ületoodangut. Mõned meedikud on arvamusel, et haigushoogu tekitab vedeliku surve tõusu tõttu vedelikke eraldava kelme rebenmine, peale mida vedelikud segunevad. Kuid labürindi membraanide rebendid ei tõenda rahuldavalt Meniere'i haigushoogude erinevat kestust, sest see varieerub poolest tunnist mitme tunnini. On väheusutav, et kelme rebend suudab lühikese aja jooksul taastuda. Seega ei selgita see teooria kogu protsessi olemust. Meniere'i haiguse sümptomeid on mõistlik seletada pigem bioloogiliste ja biokeemiliste teguritega. Seega ei saa veel kaugeltki oletada, et lähiajal haiguse kohta midagi uut selgub.

Mis toimub sisekõrvas?

 

 

Meniere haigus või Meniere sündroom?

 

       Meditsiinis kasutatakse mõlemat nimetust - haigus ja sündroom. Kas see tähendab sama või on seal erinevus? Milline? Esitasin selle küsimuse Kanadast pärit tuttavale, kes on suure osa oma elust pühendanud Meniere`i uurimisele. Küsisin, kuidas on lood selle haiguse dagnoosimisega Kanadas. Ta vastas: "„Teil on õigus, et Meniere`i haigus on üle diagnoositud. Paljud arstid diagnoosivad selle, kui nad näevad peapööritust, mille põhjust nad ei suuda leida. ” 
       Memere`i sündroomi klassikalisteks sümptomiteks, mille avaldas Jaapani arst Nakashima 2016.a. on kõikuv kuulmislangus, madalatooniline tinnitus, survetunne kõrvas ja episoodiline pöörlev pearinglus, mis kestab vähemalt kakskümmend minutit, kuid tavaliselt kaks kuni kolm tundi. Kui haigus on kindlaks tehtud ja diagnoosis kahtlust ei ole, nimetatakse seda Meniere`i sündroomiks. Kirjas on pikk loetelu võimalikest põhjustest,
      Meniere`i haiguseks nimetatakse olukorda siis, kui inimesel on küll Meniere`i sündroom, kuid selle tekkepõhjuseid ei ole võimalik kindlaks teha.
      Suurem osa autoreid (ka mina nende eeskujul) kasutavad lihtsuse mõttes nimetust Meniere`i haigus, nagu juba haiguse ladinakeelne nimigi Morbus Meniere seda teeb. Sama nime - haigus  - kasutab suurem osa Meniere`i spetsialiste kogu maailmas.

 

 

 

 

Meniere haiguse esinemine

 

       Meniere`i haigust esineb peaaegu sama palju meestel kui naistel, sama sageli vasakus või paremas kõrvas. Haigestumine leiab enamasti aset aastates 40-60. Alla 20-aastaste haigestumine on harvaesinev, kuigi teatakse kõige nooremat 3-aastast ja kõige vanemat 96-aastast haigestunut.
      Kinnitamata statistika kohaselt on haigestunuid 5 iga 1000 inimese kohta, mis teeb Meniere`i haigusest harvaesineva.
       Meniere`i haigust põdeva inimese jaoks on tähtsad:

  •  terve eluviis ja hea füüsiline vorm
  •  vähesoolane toit
  •  hoidumine kofeiini sisaldavatest jookidest, nikotiinist ja alkoholist
  •  piisav uni
  • stressi vältimine
  •  tasakaaluharjutused
  •  pearinglusega toimetuleku õppimine
  •  ravi
  •  vajaduse korral kirurgiline sekkumine

Haiguse kulg



       Haigus kulgeb erinevatel inimestel erinevalt. Võib öelda, et kahte täpselt ühesugust haiguspilti ei ole olemas. Haiguse alguses esinevad tavaliselt vahelduv kuulmislangus ja pearinglus ning survetunne kõrvas, iiveldus ja oksendushood. Haigushood võivad haiguse algstaadiumis olla vägagi rasked, kuid asjatundliku tegutsemise, teraapianõuannete ja ravi abil võib menieerik veeta peaaegu normaalset elu. Paljud neist suudavad jätkata töölkäimist. Meniere`i haigus on vaid harva põhjustanud töövõime kaotust sellises ulatuses, et see loetakse invaliidistumiseks, mille tulemusena haige on sunnitud jääma invaliidsuspensionile.
   Hilisemas järgus vähenevad haigushood ja muutuvad kergemateks, jättes järgi vaid tasakaalutunde ebakindluse, seda eriti hämaras. Halb tasakaalutunnetus jääb menieerikule elu lõpuni, kuigi seda on võimalik mõnel määral kompenseerida vastavate harjutustega, millest räägme rubriigis Ravi
      Tinnitus võib jääda püsivaks, kuid aja jooksul sellega tavaliselt harjutakse ja see muutub vähem segavaks. Kuulmislangus jääb tavaliselt 50-60 dB (detsibelli) tasemele, kuigi on täheldatud ka suuremat kuulmislangust. Siiski ei ole võimalik öelda, kas see on tekitatud haiguse poolt või on tegemist normaalse kuulmislanguse protsessiga. Praktikas tähendab see seda, et kui mõlema kõrva kuulmisvõime on sellel tasemel, ei tule inimene enam toime ilma kuuldeaparaadita. Ehkki Meniere`i haigus võib halvendada kuulmist, ei too see endaga kaasa täielikku kuulmispuuet. Meniere`i haigusele on iseloomulik sagedane muutus kuulmises, mille tõttu tavaliselt käiakse üsna sageli kuuldeaparaate reguleerimas, ja ebatavaline audiogramm, nagu  pildil. See audiogramm pärineb inimeselt, kellel on haigestunud mõlemad kõrvad. Nagu võib näha, hõlmab raske kuulmiskadu ainult teatud osa kuulmiselundist, olles madalate helide puhul (kuulmiskõvera vasakpoolne osa) normaalne või ainult väikese kuulmislangusega.

      Normaalseks loetakse 0 - 20 dB (horisontaaljoon).

     Sellise audiogrammi omanikul on raskusi kõnest arusaamisega, sest ta ei kuule teatud häälikuid.
     Praktikas algab haigus alati ainult ühes kõrvas, kuid umbes igal viiendal  võib haigus siirduda ka teise kõrva. Viimaste uuringute kohaselt on see protsent isegi kuni 50. Teise kõrva haigestumisel ei ole haigushood tavaliselt enam nii rasked, kui haiguse alguses. Suurel osal menieerikutest lakkavad haigushood aastakümnete pärast iseenesest peale seda, kui pidevad haigushood on hävitanud lõplikult sisekõrva tasakaaluelundi.
       Meniere`i haigusele on omane pidev väsimustunne, mida haigus esile kutsub. Tegemist ei ole niivõrd füüsilise, kui vaimse väsimusega. See on seletatav sellega, et haige kõrva tasakaaluelund saadab aju kuulmiskeskusesse eksitavaid signaale, mida teised tasakaalumeeled (silmad ja jalapõhja lihased) ei tunnista. Selle tõttu on aju pidevas pingesolekus, et selekteerida saabuvate signaalide hulgast välja õigeid. On loomulik, et selline pingesolek väsitab.
       Võrdlemisi tavaline on ka menieeriku reageerimine ilmastikumuutusele. On öeldud naljatamisi, et ei ole olemas paremat baromeetrit, kui menieerik. Eriti tundlikud on haigust põdevad inimesed madalrõhu puhul, sest sisekõrva tasakaalusüsteem reageerib rõhu vähenemisele laienemisega.. See ei ole siiski reegel ja nii mõnigi menieerik ei märka rõhumuutust üldse.

   Menieerikud kuuluvad erivajadustega inimeste hulka. Paljud disainerid ei tea midagi menieerikute vajadusest. Sellised värvi- ja materjalilahendused ei sobi meile kohe kindlasti mitte, sest menieerikud on väga tundlikud visuaalsetele ärritustele.


Menieerikutele on tuttav nn. supermarketisündroom ehk silmanurgast nähtav kiiresti möödalibisev pilt. Pearinglus on garanteeritud.

Allolev pilt on menieeriku õudus. Lage plats, kus silma jaoks mingit pidepunkti ei ole. Ja kui sellele liitub veel selline sillutis, siis võib olla kindel, et ükski menieerik sinna ei lähe.

Pilt, mida ükski menieerik vabatahtlikult vaatama ei soostu, aga mida ta paraku haigushoogude ajal väga tihti näeb.

  

     Meniere`i haigus toob kaasa palju ebamugavusi lisaks kolmele põhisümptomile. Põdejad räägivad valguse ülitundlikkusest, heliülitundlikkusest, kõrgusekartusest, Alanenud kuulmisvõime ja tinnitus muudavad kaasvastlejatest arusaamise raskeks. Une- ja keskendumisraskused - kõik see tekitab stressi, mis omakorda loob soodsa pinna haigushoogude tekkeks. Ei ole harvad ka juhtumid, kui Meniere`i haigusega kaasneb migreenisarnane peavalu. Kui lisame siia juurde veel selle, et kaasinimesed ei saa tihtipeale menieeriku olukorra tõsidusest aru, siis on põdeja elu paras katsumus..
        Kui elate sellise keerulise ja ettearvamatu haigusega nagu Meniere'i haigus, tunnete te sügavat hirmu, mis on alati koos teiega. Hirm haigushoo ees. Hirm füüsiliselt ja emotsionaalselt haiget saada. Hirm kaotada sõbrad ja lähedased, kes lihtsalt ei suuda aru saada, mida me läbi elame. Kardame oma tervise, tuleviku, karjääri pärast, kui meil neid veel on. Me kardame, et me ei leia õigeid arste või et nad ei saa meid aidata. Seda loetelu võib pikalt jätkata. Paljud inimesed küsivad selliseid küsimusi: „Kas on ohutu välja minna ja midagi ette võtta? Või kas ma olen võimel8ine tegema midagi, mis mulle meeldiks? Muidugi pole lihtsaid vastuseid, sest Meniere'i haigus piirab meid nii mitmel erineval viisil. Kuid kõige hullem on hirm. Hirm hoiab meid oma kodudes luku taga, väldib võimalusi ja keelab tegutsemast. See vastab neile küsimustele, mida me endalt küsime: "Kas ma saan teha seda asja, mida ma olen nii kaua teha tahtnud?" kõlava EI-ga. Kuid see pole tõeline vastus. See on lihtsalt hirm, mis teis räägib. Ja see muudab meie niigi keerulise elu palju keerulisemaks.



    Hirmu ümberkujundamine:


        Vaatasin mõni aeg tagasi intervjuud ühe tuntud näitlejaga. Temalt küsiti, kuidas ta ennast laval tunneb. Ja kuigi tegemist oli staažika näitlejaga, tunnistas ta, et teda valdab alati teatud ebamugavustunne laval olles. Kuid see ei ole võrreldav sellega, mida ta tundis nooruses. Oma esimestel tööaastatel tundis ta halvavat kabuhirmu ebaõnnestumiste ees. Tema järgnevad sõnad muutsid seda, mida ma olen siiani hirmust arvanud. Ta selgitas, et vahend, mis aitab meil oma hirmule kõige paremini vastu seista, on õppida, kuidas ebaõnnestumisest taastuda. Ta ütles: "Kui suudate taastuda sellest, kui asjad ei lähe hästi, siis on teil pool maad eesmärgini juba käidud. Praegu ma tean, kuidas taastuda. Ma tean, kuidas olla vormis pärast seda, kui mingi asi ei õnnestunud, nagu vaja Ja see vastus pani Meniere'i haiguse üle teisiti mõtlema. See pani sõnadesse midagi, mida olen pikka aega tundnud: saame õppida, kuidas taastuda. See on mõtteviis, kuid see on ka oskus, mida saame õppida, et elus paremini toime tulla. Saame õppida, kuidas saavutada vaimne tasakaal pärast seda, kui oleme ebaõnnestunud. Isegi kui taastumine võtab kaua aega. Või kui teil on rohkem halbu kui häid päevi. Kui teate, et saate taastuda, muutub kõik. See on nagu näeksite oma elu läbi uue objektiivi. Ja vastused neile arusaamatutele küsimustele hakkavad samuti muutuma. Sellest saab: "Ma ei tea, kas ma saan teha seda asja, mida ma tahan teha. Aga ma olen teinud muid asju, mida ma ei teadnud, kas ma saan hakkama, kui ma neid tegin, ja nii või teisiti oli mul lõpuks kõik korras. Nii et ma ei karda proovida. Sest ma tean, kuidas taastuda, kui asjad valesti lähevad.
       Siit tulenevalt soovitus: Mis on see, mida te tegelikult tahate teha, kuid pole seda teinud? Ja mis teid tagasi hoiab? Sest kui see on lihtsalt hirm, siis saate õppida, kuidas taastuda ja lõpuks teha seda, mida olete nii kaua tahtnud teha, teades hästi, et see on seda väärt. Ja isegi kui see lõpeb järjekordse ebaõnnestumisega, on teil pärast seda parem enesetunne, sest te teate, et te ei karda enam katsetada. Kuidas hirmu võita? Sellele küsimusele ei ole selget vastust. Igaüks peab leidma ise õige tee.


Meniere`i haigus ja migreen

 

      Meniere'i haigus ja migreen on kliiniliselt ainulaadsed haigused, millel on ka ulatuslikud ja sageli keerulised suhted. Tegelikkuses võib arstidel olla raske neid kahte seisundit eristada, veelgi vähem patsientidel, kes peavad oma sümptomeid taluma. Selles postituses kirjeldame mõlema tervisehäire sarnasusi ja erinevusi.

Diagnostilised erinevused

    Meniere'i haigusel ja erinevatel migreenitüüpidel on sageli kattuvad sümptomid, nagu pearinglus, tinnitus ja isegi peavalud, mis võivad takistada täpse diagnoosi panekut. Meditsiinitöötajad on teinud palju tööd, et pakkuda iga haigusseisundi tuvastamiseks eraldi kriteeriume. Vaatame neid kliinilisi määratlusi. Meniere'i haiguse lõpliku diagnoosi saamiseks peavad patsiendil olema:

Episoodiline vertiigo, mis kestab 20 minutit kuni 12 tundi

sisekõrva probleemist põhjustatud kuulmislangus

muud kuulmisega seotud sümptomid, näiteks tinnitus (kohin kõrvas)

      Enamasti ei mainita peavalu seoses Meniere`i haigusega. Teisest küljest näib migreen (nii koos auraga kui ka ilma) esialgse vaatluse kohaselt olevat üsna erinev. ICHD-3 klassifikatsiooni kohaselt nõuab õige migreenidiagnostika, et inimesel on vähemalt viie haigushoo ajal järgmised füüsilised kaebused:

Peavalu, mis kestab 4–72 tundi

peavalu, mis esineb üksikult, pulseerib, on mõõduka või tugeva intensiivsusega ja/või süveneb füüsilise koormuse tõttu

Muud sensoorsed sümptomid, näiteks valguse ja/või helitundlikkus, iiveldus ja/või oksendamine  

    Kui vaatate neid määratlusi, siis võiks arvata, et piirid on üsna selged. Kuid nagu allpool selgitame, ei ole see sugugi nii lihtsalt määratletav.

Kattuvad sümptomid

     Nagu enamik Meniere'i patsiente kinnitab, ei ole migreenihoo valu ja muu migreeniga kaasnev neile võõras - isegi kui neil pole kunagi diagnoositud peavalu ega vasta nad ka muul viisil migreeni kriteeriumidele. Väike uuring näitas, et vähemalt pooled Meniere'i haigust põdevatest inimestest põevad ka migreenilaadset peavalu; ja hämmastav, et 95%-l nendest samadest inimestest esinesid muud tüüpilised migreeni sümptomid - näiteks fotofoobia ja fonofoobia (vastavalt valguse ja helitundlikkus), tasakaaluhäired ja kahelinägemine.

      Üks patsient kirjeldab kogemust järgmiselt:

     "See tekib äkki ilma hoiatuseta. Kui see algab, tekib peas survetunne, keha muutub kuumaks ja ma higistan ohtralt. Iga väline heli kajab nagu läbi tunneli ja kohe tekib ka tinnitus mingil hetkel. See kõik toimub ilma hoiatuseta ja kestab 20 minutist kuni mitme tunnini. Ühel hetkel sööte koos sõpradega ja hetk hiljem olete juba põrandal pikali, kaaslased hirmunud nägudega kõrval seismas. Sageli esineb koos sellega valgustundlikkus. Peale seda pean veetma järgmise päeva voodis, sest see kõik kurnab füüsiliselt."

      Möödusid aastad, kui tema sümptomid kasvasid alates “lihtsalt” vertiigo esmastest episoodidest kuni hulgaliselt hullemate probleemideni, näiteks äärmine väsimus, terve päeva kestvad peavalud ja raskused autojuhtimisega, keskendumisega ja lugemisega ... Umbes kolm aastat pärast esimest haigushoogu sai ta teada, et tema elu on täielikult muutunud.

      See jutustus rõhutab ka tõsiasja, et migreeni tekkimine ja vastavad vestibulaarsed sümptomid ei ilmne sageli samal ajal. Inimesed võivad elada aastaid migreeniga, enne kui neil tekib esimene haigushoog; samamoodi võivad mõned peavalu puudumisel toime tulla pideva vertiigoga, enne kui see seostatakse migreeniga. Täiendavad tõendid viitavad sellele, et Meniere'iga inimestel on lihtsalt suurem risk haigestuda episoodilisse või kroonilisse migreeni. Paljud Meniere'i haiguse põdejad teatavad ka migreeni või muude peavalude esinemisest oma perekonnas ning tavaliselt ka reageerivad hästi migreeniga seotud ravidele. Mõned eksperdid on jõudnud isegi nii kaugele, et sellist kahe haigus samaaegset esinemist on nimetatud "ebatüüpiliseks migreeni variandiks". Sarnaselt tajuvad Meniere'ile sarnaseid sümptomeid need, kellel on diagnoositud ainult migreen. Pearinglus ja vertiigo mõjutavad teadaolevalt 30–50% migreenipatsientidest ja enam kui ühel kolmandikul migreenihaigetest on tinnitus või kõrvakohin. Kuulmiskaotus näib olevat kõige sagedasem erinevus, kuna see on kõige vähem tõenäoline migreeni all kannatavatele.

Meniere’i haigus vs vestibulaarne migreen

     Meniere'i haigust ei saa käsitleda, tunnistamata selle seost vestibulaarse migreeniga, mis on peavalu konkreetne alatüüp. Migreeniga seotud vertiigo ja pearingluse suure esinemissageduse tõttu vajas meditsiiniringkond diagnoosimisvahendit, milles oleks võetud arvesse otseselt patsientide kogemusi. Selleks viidi läbi mitmeid uuringuid. Tulemus nähi välja selline:

                                    Meniere’i haigus vs vestibulaarne migreen

 

 

                                                           Meniere’i haigus       Vestibulaarne migreen

  Algusaeg (vanus)                                  48 aastat                   43 aastat

  Vertiigo sümptomite                           47 tundi                     19 tundi

  kestvus

  Tinnitus                                                 83%                            46%

  Kõikuv või progresseeruv                  78–93%                      14–22%

  kuulmislangus

  Peavalu                                                 41%                             95%

  Peavalu kestvus> 24 tundi                   8%                            43%

  Mõõdukas või tugev peavalu            26%                             96%

  Fotofoobia või valgustundlikkus       41%                             80%

  Fonofoobia või helitundlikkus           62%                             80%

  Oksendamine                                       84%                             69%

  Ärevuse sümptomid                           78%                             91%

  Perekonnas esinenud migreen         26%                             61%

     See teave illustreerib hästi, et mõlema haiguse vahel on selged erinevused, kuid nende märkamiseks peab kumbagi haigust hästi tundma ja seetõttu on diagnoosi seisukohast oluline teha iga patsiendi puhul lisauuringuid. Veelgi segavamaks teeb asjaolu, et ühel neljast patsiendist, kellel on diagnoositud ükskõik kumb neist haigusseisunditest, on tegelikult ka sellega kaasnev vestibulaarne migreen või Meniere'i haigus. Ja need seosed on nii sügavad, et mõned teadlased on mõlema häirega patsientide jaoks välja pakkunud isegi uue kliinilise määratluse, mis hõlmaks haiguste samaaegset esinemist.

 

Kattuvad põhjustajad

     Kui teil on Meniere'i haigus, migreen (vestibulaarne või muu) või mõlemad, on teil tõenäoliselt mitmesuguste tegurite poolt põhjustatud vestibulaarseid häireid ja/või migreeni tekitavad sümptomeid. Mõned ühised põhjustajad on järgmised:

eredad või vilkuvad tuled või mõni muu visuaalne ärritus

• vale toitumine, söögikordade vahelejätmine

• pea asend, kiired pealiigutused

• raske füüsiline koormus, treening

• stress

• ilm (eriti madalrõhkkond

Pikaajaline prognoos

     Migreeni ega Meniere'i haigust ei saa ravida ja seetõttu on nad valdava enamuse patsientide jaoks eluaegne kaaslane. Kuid nagu iga kroonilise haiguse korral, võib ka nõuetekohane ravi ja eluviiside muutmine oluliselt parandada elukvaliteeti.

Järeldus

    Ekspertidel pole täpset arusaamist, miks see juhtub, kuid ülekaalukad uuringud toetavad Meniere'i haiguse ja migreeni - eriti vestibulaarse migreeni - laialdast seost. Sümptomid, põhjustajad ja laiemad kogemused võivad kõik kattuda ja muuta diagnoosimise eriti raskeks. Lõppkokkuvõttes on see tekitanud õigustatud küsimusi selle kohta, kuidas täpselt määratleda ja diagnoosida mõlemad haigusseisundid, et pakkuda patsientidele parimat ravi.

Create Your Own Website With Webador