Tumarkini atakk

 

 

     Paljudele inimestele on tuttav selline olukord - inimene tõuseb voodis istuli või astub voodist välja ... ja tema silmade ees muutub kõik äkki tumedaks, äkiline pearinglus põhjustab tasakaalukaotuse, mis võib kaasa tuua kukkumise. Seejuures teadvus reeglina ei kao, kuigi ka seda võib juhtuda. Selline seisund kestab lühikest aega, tavaliselt vaid kümmekond sekundit. Millega on tegemist?
    Tasakaalukaotusega pearinglushoogusid esineb mitmete haiguste puhul. Tavalisemad neist on vestibulaarmigreen, vestibulaarneuroniit (kuulmisnärvi põletik) ja Meniere`i haigus (umbes 5% menieerikutest esineb Tumarkini atakk). Üldse loetakse kokku umbes 70 haiguslikku seisundit, mis võivad tekitada pearingluse ja tasakaaluhäired. Suurem osa nende poolt tekitatud pearinglustest on pikemaajalised, kestes tavaliselt mitmest minutist tundide ja isegi päevadeni. Eelpool kirjeldatud juhtumi puhul on tegemist healoomulise asendist tingitud vertiigoga ehk nn. Tumarkini atakiga, mis iseenesest ei kujuta endast ohtlikku nähtust. Ohtlikuks võib saada kukkumisel tekkinud vigastus.

Mis on Tumarkini atakk?

 

     Selleks, et saada aru, millest tekib healoomuline asendist tingitud pearinglus (bening paroxsysmal positional vertigo - BPPV) ehk Tumarkini atakk, peame teadma, mida kujutab endast meie tasakaaluelund.
      Tasakaaluelund asetseb sisekõrvas, mis on umbes hernetera suurune. Peale tasakaaluelundi asub seal ka kuulmiselund ehk tigu, mida me siinjuures ei puuduta. Keskendume vaid tasakaalule. Tasakaaluelund koosneb kolmest poolringi kujulisest kanalist, mis paiknevad üksteise suhtes erineva nurga all.

     Tasakaaluelund koosneb sisekõrvas paiknevatest poolringkanalitest, kotikesest ja mõigust. Poolringkanalites olev geelitaoline vedelik ehk endolümf ärritab pea liikumisel kanalite seintes olevaid karvrakke, mis saadavad signaale aju tasakaalukeskusesse. Lisaks poolringkanalitele kuuluvad tasakaaluelundi hulka veel ka kotike ja mõik, mis kumbki sisaldavad samasugust endolümfi ja kaltsiumikristalle ehk nn. otoliite. Kummalgi tasakaaluelundi osal on erinev funktsioon. Kui poolringkanalites olevat karvrakud reageerivad inimese liikumisele, siis kotis ja mõigus asuvad otoliidid reageerivad maakera külgetõmbejõule ja teatavad tasakaalukeskusele inimese asendist maapinna suhtes.

      Mis liigub, see kulub. See tõde kehtib ka karvrakkude kohta. Liiga mürarikas keskkond vigastab karvrakke ja neist eraldub tillukesi osakesi, mis aja jooksul moodustavad sadestumise. Kiired pealiigutused põhjustavad ka sadestuse liikumise, mille tulemusena need puutuvad vastu karvrakke ja annavad signaali näilisest asendist, mida tegelikult ei ole.   Peamiselt vanusest tingituna, aga ka peavigastuste tulemusel eraldub mõni otoliit oma asukohast ja satub poolringkanalisse, kus see siis liikuma hakkab, kui inimene järsult pead liigutab. See juhtub enamasti just pikema paigaloleku järele, nagu näiteks voodist tõusmisel, aga ka kummardamisel järgnenud sirguajamisest.
       Tumarkini atakk on iseenesest ohutu. Ainsana võib kujutada ohtu kukkumisel saadud vigastus, mille tõttu tuleb sellesse suhtuda siiski täie tõsidusega. Õnneks on see nähtus ajutiselt kõrvaldatav teatud pealiigutuste abil, millega juhitakse võõrkehad poolringkanalites kohta, kus need ei häiri. Seda toimingut nimetatakse Epley manöövriks. Kuigi on olemas ka teisi variante, on see siiski kõige tuntum neist. Kahjuks on tegemist vaid ajutise lahendusega ja kõik võib korduda uuesti.
     Tumarkini atakke ei saa ennetada. Need vaid tulevad ilma igasuguse hoiatuseta. Nende vältimiseks on vajalik hoiduda järskudest asendimuutustest ja pealiigutustest. Voodist tuleb tõusta aeglaselt, samuti tuleb vältida järske kummardamisi ja vaatenurga muutmist niihästi küljelt küljele, kui üles-alla vaadates.

Kuidas ravida Tumarkini atakki?

 

      Tumarkini ataki ravimiseks on mitu meetodit, kuid tuntuim meist on nn. Epley manööver. Selle põhimõtteks on suunata poolringkanalitesse sattunud võõrkeha sellisesse kohta, kus see ei häiriks tasakaaluelundi tööd.

     Alati ei õnnestu see esimese korraga. Pildil on näha A - õnnestunud manööver ning B ja C - ebaõnnestunud manöövrid. Sellisel juhul tuleb neid liigutusi korrata. Valge punkt märgib võõrkeha algset asukohta ja must kohta, kuhu see liigutuste tulemusena suunati.
      Seda tehakse kogenud abistaja poolt, sest pealiigutused peavad olema täpsed ja kindlasti vajab abistatav toetamist, muidu võib tulemuseks olla kukkumine tasakaalukaotuse korral. Menieerikute jaoks on selline ettevõtmine küllaltki problemaatiline, sest neile mõjub ilma peaaluseta lamamine väga halvasti.

      Enamasti õnnestub hulkumaläinud kristallike tasakaalurakkude piirkonnast eemaldada. Kahjuks ei ole see tulemus lõplik ja varsti võivad atakid uuesti korduda, sest füüsiliselt seda segavat võõrkeha eemaldada ei õnnestu.

Create Your Own Website With Webador