Järgnevalt räägivad Meniere`i haigust põdevad inimesed oma kogemustest    

             1. Minu isiklikud kogemused Meniere`i haigusega  Heinar kudevita
             2. Minu taastumiskogemus  Ene Oga
             3. Vestlus Meniere`i haigust põdeva inimesega
             4. Elmari jututus

Minu isiklikud kogemused Meniere`i haigusega

Heinar Kudevita   

     Olen sündinud 18. septembril 1939. aastal. Esmakordselt diagnoositi mul Meniere`i haigus 1980. aastal. Seega vastasin täpselt kriteeriumile, mis ütleb, et lõviosa inimestest haigestub 40 - 50 aasta vanuses.Nagu sellele haigusele omane, tekkis esimene haigushoog eelnevate tundemärkideta. Esmakordne kogemus oli hirmutav, kuna mingit põhjust ei osanud aimata. Õnneks kestis see küllaltki lühikest aega. Nimekas kõrvaarst, kelle juurde samal päeval pöördusin, ei osanud leida mingit põhjust, kuid mõne kuu pärast, peale järgnevaid haigushooge kohtusin Pelgulinna polikliinikus noore meesarsti, neuroloog dr. Allan Väljataga`ga, kes diagnoosis mul eksimatult Meniere`i haiguse. Ja seda ilma mingite testideta. Tõsi küll, sel ajal ei oleks neid olnud ka võimalik teha, kuna aparatuur selle jaoks ilmus alles palju hiljem.
    Tookord kirjutati mulle välja vereringet parandavat ravimit,Trentali. Kas see aitas, ei oska öelda, sest järgmine haigushoog tuli alles mitme kuu pärast. Mitte kohe ei ilmnenud mul kõik klassikalise Meniere`i haiguse tunnused. Kuigi olin lapsena põetud keskkõrvapõletiku tõttu kaotanud parema kõrva kuulmisvõime juba 5 aastaselt, säilis vasaku kõrva tundlikus ka peale esimesi haigusnähtusi. Ka ei mäleta ma olevat olnud erilist kohinat kõrvus. Ajapikku hakkas siiski ka vasaku kõrva kuulmisvõime langema ja 1995. aastal kirjutati mulle välja kuuldeaparaat. Selleks ajaks olin üle elanud juba üsna kümneid haigushoogusid. Kuulmine siiski taastus veel mõneks ajaks, et siis kaduda. Ja seekord juba pöördumatult.

Kuidas ilmneb Meniere`i haigus?

    Ma ei kavatse hakata siin selgitama haiguse tekkepõhjuseid. Sellest on kirjutatud piisavalt meditsiinilisi artikleid ja pealegi ei huvita teaduslik selgitus kuigivõrd haiget inimest. Kirjeldan vaid seda, mida olen ise kogenud ja üle elanud.
    Mitmetes artiklites räägivad inimesed, et nad tunnetavad tavaliselt ette haigushoo saabumist, kas siis suurenenud kohinaga kõrvas või eelneva uimasuse või täiskõrvatundega, mis viitab endolümfaatilise hüdropsi tekkele, kuid minul saabus haigushoog tavaliselt hoiatamata, olenemata kohast, olukorrast või kellaajast. Tundus, nagu keegi võtaks pea väga tugevasti käte vahele ja keeraks seda järsult vasakult paremale. Erinevalt tavalisest peapööritusest hakkab selle haiguse puhul silmade ees keerlema ümbritsev keskkond, minul toimub see keerlemine paremalt altpoolt vasakule ülespoole. Tasakaal ja arusaamine asendist kaob täielikult. Püsti seistes on kukkumine vältimatu. Enesetunne on äärmiselt halb, mis sunnib lamades pidevalt otsima paremat asendit, kuid asendi muutmine voodis kutsub esile järgmise haigushoo. Tekib tugev iiveldus ja oksendamine. On võimalik lamada ainult ühes, kindlas asendis, vasakul küljel (minu puhul). Mõistus töötab selgelt, tihtipeale paraneb isegi kuulmine haigushoo ajal. Silmadega kindla punkti fikseerimine on võimatu, kuna kogu ümbrus näib pidevalt keerlevat ja silmaterad liiguvad tahtele allumatult (nüstagm). Terve keha on kaetud külma higiga, pulss väga madal (50), südametegevus nõrk. Ümbritseva temperatuuri tajumine vaheldub: kord tundub olevat kuum, kord külm. Kehatemperatuur on enamasti madal. Erilist vererõhu langust ei ole täheldanud.

Ravi

Ühe soovituse kohaselt on abi piparmündi- või kummeliteest haiguse mõningase leevendajana. Olen proovinud mõlemat, kuid eriliste tagajärgedeta. Piparmünditee mõju on ehk seletatav tema rahustava toimega, kuna haigus kutsub esile tugeva rahutuse. Vedelikutarbimine on siiski soovitav tugeva higistamise tõttu. Paljusoovitatud Betaserc ei ole tavaliselt aidanud, sest see mõjub alles pikema aja jooksul tarvitatuna. Enamasti ei ole sellel aga üldse mingit mõju. Iivelduse vastu olen kasutanud Metoclopramiidi, kuid seda alles peale teatud aja möödumisel haigushoo algusest. Probleem on selles, et tavaliselt ei õnnestu ravimi võtmine, sest see kutsub esile iivelduse ja tablet oksendatakse välja. Raskematel jutudel olen lasknud kutsuda kiirabi, kes teeb süsti südame töö stimuleerimiseks. Haigushoo lõppemisest annab märku stabiliseerunud nägemine. Haigushoog möödub tavaliselt nelja - viie tunniga. Nõrkus ja ebameeldiv tunne jäävad pikemaks ajaks, ööpäevast paarini. Üldse on väsimus üks selle haiguse tavalistest kõrvalnähtustest.

Enesetunne haigushoogude vahelisel ajal

    Tavaliselt on enesetunne normaalne. Mõnikord esineb kerge iiveldustunne ja tasakaaluhäired, eriti hämaras, kui pole võimalik silmadega fikseerida oma asendit ruumis. Samuti esinevad tasakaaluhäired siis, kui liikumise ajal suunata pilk mõnele vasakul või paremal asuvale objektile või vaadata üle õla tahapoole. Tänaval liikudes muudab selle ebakindlaks sõiduteel toimuv silmanurgast nähtav liiklus. Omaette nähtuseks on nn. hüpermarketi sündroom, mis seisneb pikkade riiuliridade vahel kõndimises. See tekitab paljudel tasakaalu kadumise. Kindlust lisab juurde millegi stabiilse (majasein, tara) vahetus läheduses kõndimine, samuti pilgu kinnitamine mõnele kaugemale objektile (laternapost, majanurk). Ülespoole vaatamisel tekkib tavaliselt pearinglus. Ajuti ei ole võimalik pea järsk pööramine näiteks vasakule, kusjuures samal ajal pea paremale pööramine ei kutsu esile mingit reaktsiooni. Teinekord esineb sama nähtus pea pööramisel vastassuunas. Mingit reeglipärasust nimetatud nähtuste puhul ei ole täheldanud. Kohin ja vile kõrvus jätkuvad pidevalt. Lagedatel kohtadel, nagu näiteks väljakutel, muutub kõnnak ebakindlaks. Suures rahvahulgas viibides tekib pearinglus kergesti.

Võimalikud põhjused

    Isiklike kogemuste põhjal võin väita, et üks suuremaid tegureid on stress. Olen kogenud väga suurt stressi kolmel korral ma elus, millele alati järgnes ka haigushoog enamasti sama või järgneva ööpäeva jooksul. Liigne soolatarbimine on üks kindlatest põhjustest. Peaaegu kindlalt võib väita, et igasugune pingutus mõjub menieerikutele halvasti.

Abiotsingud

      Kuna tavameditsiin näib olevat selle haiguse puhul võimetu, otsisin abi alternatiivsest ravist ehk homöopaatiast. Ravija tutvus väga põhjalikult minu senise seisundiga, tundes huvi ka kõige sellise vastu, millele ma ei osanud isegi ammendavalt vastata. Raviks määrati, nagu homöopaatias tavaks, ülipisikesed annused looduslikke ravimeid. Esialgu näis kõik minevat hästi. Poole aasta jooksul ei tekkinud ühtegi haigushoogu. Ka üldine enesetunne näis paranevat. Kuid siis algas kõik uuesti. Üks haigushoog järgnes teisele ja tulemuseks loobusin ravist, mis oli kujunenud üsna kalliks. Siinjuures tuleb mainida, et homöopaat ei olnud kuulnud kunagi minu haigusest, nagu ka paljud tavameedikud, sealhulgas ka üks kiirabiarst.

Olukord meditsiinis

     Kurvastavalt vähe teavad arstid mitte ainult meie riigis, vaid ka mujal Meniere`i haigusest. Juba esimene arst, kelle poole pöördusin äärmiselt halva enesetunde ja survetunde tõttu kõrvas, oleks pidanud sellele reageerima, sest mõlemad sümptomid esinevad just Meniere`i haiguse puhul. Kuid eakas kõrvaarst ei olnud vist oma meditsiinilise karjääri jooksul kordagi puutunud kokku sellise haigusega. Igatahes mingit lambikest tal peas ei süttinud. Sama vähe teadis sellest ka teine kõrvaarst, kes püüdis minu tinnitust ravida pneumaatilise massaaži ehk ninasõõrmesse pumbatava õhu abil. Loomulikult jäi see katsetus tagajärjetuks. Abi ei olnud ka perearstidest, kellest üks surus mulle järjekindlalt peale stugeroni ja teine rahustas ennast ja mind mulle pidevalt betaserci välja kirjutades. Mida ette võtta, kuidas oma elustiili muuta, ei kuulnud ma 40-aastase menieeriku staaži kestel kordagi. Tõsi, Pärnu kõrvaarst mainis peale seda, kui oli kuulnud, et ma loobusin soolast, et ka tema teadis selle vajalikkusest. Kena küll, kuid ma ei ole mõtetelugeja. Millegipärast ei maininud ta mulle sellest eelnevalt kordagi.

Mis abiks?

     Olukord näis lootusetu, kuni avastasin Soome Meniere`i Liidu (Suomen Meniere-Liitto) kodulehe. Kõikide muude soovituste kõrval oli sealses foorumis soovitus vähendada soola tarvitamist. Ma ei ole kunagi olnud suur soola tarvitaja, kuid nüüd loobusin otsustavalt soola lisamisest kodus valmistatavatele toitudele. Jäi ainult see soolakogus, mis sisaldub valmistoiduainetes (leib, juust, vorst). Ka nende hulgast valisin vähema soolasisaldusega tooteid. Esialgu häiris mõnevõrra toidu maitsetus, kuid sellest sai üle muude maitseainete lisamisega. Peale selle harjus ka maitsemeel pikapeale mageda toiduga. Tulemus oli rõõmustav. Juba esimestest päevadest peale ei esinenud ühtegi vähegi raskemat haigushoogu. Need üksikud, mis tekkisid, möödusid tavaliselt paari minutiga, kusjuures mul ei olnud isegi vajadust pikali heita. Ei jäänud ka muidu nii tavalist ebameeldivat enesetunnet. Ainult väga vähestel kordadel olen pidanud olema veidi aega pikali, kuid ka need mõned korrad on möödunud kiirelt, ilma töövõimet vähendamata. Samas Soome foorumis oli ka soovitus loobuda täielikult suitsetamisest, kangest alkoholist ja piirata kofeiini sisaldavate jookide tarvitamist. Nende hulka kuulub loomulikult kohv, aga ka must tee, Pepsi-Cola ja Coca-Cola. Toetudes oma kogemustele võin kinnitada, et viimatimainitud joogid halvendavad enesetunnet. Paaril korral olen olnud sunnitud einestama avalikes söögikohtades. Näib, et ühekordne soolaga ülemaitsestatud toidu söömine ei kutsu esile mingit reaktsiooni.

Millised on soovitused?

     Nagu juba eelpool mainitud, tuleks loobuda soolast. Soovituslik kogus ööpäevas on 2 grammi, mille hulka tuleb lugeda ka valmistoiduainetes sisalduv soolakogus. Eriti käib see nõuanne laialdaselt kasutatava naatriumkloriidi e. tavalise keedusoola kohta. Soovitatakse asendada see pan-soolaga, milles naatrium on korvatud kaaliumiga. Kuid ka sellega ei tohiks liialdada. Tuleks piirata ka valmistoitude või poolfabrikaatide tarbimist, sest nendes on sageli säilitusainena kasutatud naatriumglutamaati.
    Mitte ainult soolane toit ei mõju halvasti. Ka ülemagustatud toite peaks vältima. Sünteetilised magustusained näit. aspartaam on tervisele kahjulik. Eelistada võiks mett.
    Kuna nikotiinil on veresooni ahendav toime, siis tuleb kindlasti loobuda tubakast mistahes kujul. Oletus, nagu sisaldaks nn. huuletubakas vähem nikotiini, ei pea paika. Samuti ei ole ohutum ka vesipiibu suitsetamine.
  Vähesel määral on lubatud tarvitada kohvi, lahjat alkoholi ja kofeiini mittesisaldavaid karastusjooke. Karastusjookide puhul üldse tuleks eelistada gaseerimata tooteid. Soovitav on kerge kehaline koormus: jalutamine, ujumine, jalgrattasõit.
Võimalusel vältida pingelisi olukordi, mis võivad viia tugeva stressini. Samuti tuleks vältida suuri füüsilisi pingutusi. Kuigi me ei tahaks seda endale kinnitada, oleme me siiski Meniere`i haiguse ohvrid.

Lõpetuseks

     Kahjuks on kõik need abinõud siiski vaid haiguse leevendamiseks. Tuleb leppida tõsiasjaga, et Meniere´i haigusest ei ole võimalik paraneda vähemalt meditsiini praeguse taseme juures. On olemas küll väga radikaalseid meetodeid, mille hulka kuulub ka tasakaalunärvi läbilõikamine või kahjustatud sisekõrva eemaldamine (labürintektoomia), kuid need toovad omakorda kaasa uusi probleeme. Võime vaid loota, et kunagi leitakse siiski mingi tõhus ravim, mille abil on võimalik kui mitte vabaneda haigusest, siis vähemalt hoida eemal tülikad haigusnähtused.

    Heinar Kudevita
    Eesti Tinnituse ja Meniere`i Ühingu esimees     

©

Minu taastumiskogemus

   Ene Oga    
   Eesti Vaegkuuljate Liidu kogemusnõustaja

       Mõeldes tagasi päris algusesse... 2001. aastal põdesin korralikult grippi. Nii poole kuni ühe aasta pärast avastasin, et ei kuule vasaku kõrvaga käekella tiksumist. Gripi tagajärjel oli olnud vasakus kõrvas lisaks mädane põletik. Pärast väikest vaidlust perearstiga, kes ei tahtnud uskuda, et ma ei kuule, sain saatekirja kõrvaarstile.
     Esimene visiit LOR-tohtri juurde kohalikus polikliinikus ei andnud mingit tulemust, kuna arstil polnud võimalik teha audiogrammi. Järgnes kutse tulla visiidile Tallinna. See oli minu elu esimene audiogrammi tegemine. Selle tulemusena selgus, et jah, kuulmine on langenud ja tuleb kuuldeaparaati kandma hakata. Lisaks tegi arst mulle selgeks, et mul on ka tinnitus. Ise ma seda ei olnud tähele pannud – küllap oligi minu igapäevane olek selline. Seega ei tea ma ka, mis ajast mul tinnitus on tekkinud.
      Sain saatekirja Ida-Tallinna Keskhaiglasse (ITK). Seal tehti uus audiogramm, kõneaudiogramm ning sosinkõne kontroll, millele järgnes kohe ka aparaadi proovimine. Mis edasi järgnes, oli minu jaoks šokk – mind saadeti sotsiaaltöötaja juurde. Miks, jäi minule täiesti arusaamata: mina, narr, arvasin, et selgituste saamiseks, kuna olin alles kuulmise kaotanud ja pidin hakkama kuuldeaparaati kasutama. Tegelikult käis minu mõjutamine, et ma ikka just selle aparaadi ostaksin. Olin segaduses ning, maavalitsuse tarbeks paber taskus, lahkusin kuulmiskeskusest.
       Minuga oli kaasas ka mu tütar ning tema poolt lohutuseks öeldud lause: „Mamps, sellest pole midagi! Selleks ongi olemas abivahendid, et sa kuuleksid!“ – see lause rahustas kõige rohkem.
     Edasi järgnes käik maavalitsusse, saamaks teada, kas nad eraldavad riigipoolset toetust ITK-le, kuna leping oli sõlmitud Lembitu tänaval asuva Kuulmisrehabilitatsiooni keskusega. See käik aga tekitas veelgi rohkem segadust, kuna öeldi, et ITK on palju kallim ja on ka odavamaid kohti. Niisiis paluti pisut mõelda ja mitte kiirustada. Seega võtsingi aja maha ja seda koguni kolmeks aastaks.
        2003. aasta jõulude paiku tekkis mul järsku väga kummaline pearinglus. Olin pikali kuus-seitse tundi, ärevus oli sees teadmatusest, mis see on ja väga paha oli olla. Kuid probleem läks mööda ja ma unustasin selle.
       2004. aastal esines korra äkk-kurtust. Panin selle nohu arvele ning kuulmine minu arvates taastus. Paraku tekkis 2004. aasta sügisel uus pearingluse hoog. Seekord lasin end viia perearstikeskusesse, et abi otsida. Sealt saadeti haiglasse ja pandi tilgutite alla. Kuna EKG oli korras, siis tuli mind vaatama valves olnud peaarst ja ütles, et on mõningad variandid, mis võivad tekitada sellist pearinglust ja tasakaaluhäiret. Kahte neist mäletan – üheks oli kasvaja peas ja teiseks Meniere`i haigus.
     Edasi hakkasin käima arstide vahet, kuni MRT tegi kindlaks, et mul on Meniere´i haigus. LOR arst selgitas lühidalt haiguse olemust. Ise otsisin samal ajal kuulmislanguse kohta võimalikult palju infot. Käisin ka koolitustel-kursustel ja juba seal ei kuulnud ma vasaku kõrvaga naabri salajuttu. Leidsin, et sellest pole ju midagi ja ehk polegi üldse kuulda vaja, kuid selles seltskonnas hakkasin teistest kõrvale hoidma.
      Samal ajal olid peres stressirohked ajad ja üpris suured pinged. Ning ühel hommikul ärgates leidsin ennast taas vaikuses – tegemist oli järgmise äkk-kurtuse hooga. See ehmatas küll väga ära ja minu esimene käik oli telefoni juurde, kus panin aja kinni kuulmiskeskusesse.
      Kuu aja pärast oli mul juba esimene aparaat kõrvas – vasakus. Ei läinud palju aega mööda, kui tundsin ka paremas kõrvas endisest tugevamat tinnitust. Uus käik kõrvaarsti manu, kus audiogramm näitaski, et kuulmine on langenud ning ka see kõrv vajab abi... Tulemuseks oli aparaat ka paremasse kõrva.
     Olin suhteliselt lühikese aja jooksul saanud mõlemasse kõrva aparaadid. Samal ajal hakkasin käima ka psühholoogi juures; küll mitte enda, vaid oma noorema poja pärast. Temal oli mõõdukas depressioon ja poiss keeldus ise psühholoogi juures käimast. See oli stressirohke aeg ja ei olnud väga mahti mõelda oma kuulmisprobleemile.
       Kuid hakkasin märkama, et abikaasa ei taha minuga enam eriti kuhugi koos minna, ühtlasi sagenesid näägutamised minu kuulmislanguse üle. Järjest enam kuulsin, et minuga ei saa ju rääkida, ma ei kuule, olen kurttumm jne. Lahe seik oli see, kui mina tulin psühholoogi vastuvõtult ja poeg läks sinna. Õues kohtusime, mina räägin temaga ja tema ütleb mulle: „Räägi valjemini! Sina kuuled, aga mina ju ei kuule...“ See oli sisuliselt teine selline väga positiivne ja toetav lause.
      Kuna mulle tundus, et abikaasa häbeneb mind ja tuttavad ütlesid, et ma kujutan seda endale ette, otsustasin teha katse. Kui mees arvuti taga mängis, läksin ootamatult ta juurde ning uurisin otse, et kas sa häbened mind, kuna ma ei kuule... Sellele küsimusele järgnes meespoole ehmatus ja mingi pobin, et mis jutt see on, edasi kõle vaikus. Seega oli minu sisetunne olnud õige. Kuna poeg oli tõsine ja raske puberteetik, siis otsustasin järele uurida, et kuidas suhtub ta emasse tolle kuuldeaparaatide pärast.
       Küsisin samamoodi, ette hoiatamata, et kas sa häbened mind, et ma ei kuule. Vastuseks kõlas üllatunult: „Aga miks peaks? Keegi ei näegi üldse, et sul aparaadid kõrvas on!“ Ka oli poeg see, kes alati küsis, et kas mul on aparaadid kõrvas, tema tahab mulle lasta muusikat kuulamiseks. Selline positiivne tugi laste ja naabri poolt ning ka psühhoteraapia andsid palju jõudu tekkinud olukorraga leppimiseks.
       Olukord muutus minu jaoks palju, kui leidsin üles teised vaegkuuljad ning julgesin nende sekka minna. Oi, kuidas ma ikka alul kartsin! Ent selgus, et hirmud olid alusetud – mind võeti sõbralikult vastu, suheldi sõbralikult. Hakkasin käima Eesti Vaegkuuljate Liidu poolt korraldatud koolitustel. Vahel hotellis pugesin oma tuppa ja tahtsin uskuda, et magan; kuid enne tõeliselt magama jäämist tuli pähe mõte, et kui ma sedasi teistest eemale hoian, siis ühel hetkel mind enam kaasa ei kutsutagi. Tõusin üles ja läksin teiste sekka. See oli muide igati õige tegu, nagu hiljem olen mõistnud.
       Sain kohe alguses kõrvaarstilt teada, et Meniere on kahjuks progresseeruva kulgemisega ravita haigus ja võib lõppeda kurtusega. Nii panustas arst kohe sellele, kuidas saaks võimalikult kaua kuulmist säilitada. Antud ravimeetod on praeguseks ennast õigustanud: kõne osas kuulmine siiani langenud pole, küll aga hakkavad teised helid tasapisi langema.
     Kas olen endale teadvustanud oma kuulmislangust? Ei oska öelda, ent suhteliselt kiiresti ehk pärast kolme aastat kohanemist olin sellega leppinud ja taibanud – abivahendid on selleks, et toime tulla. Keerulisem on Meniere´iga. Jah, olen temaga leppinud, kuid see ei tähenda, nagu ei üllataks ta mind pidevalt äkiliste tasakaalukaotustega. Pean olema valmis välja tulema olukordadest, mis võivad tekkida välgukiirusel. Olen õppinud keskenduma antud hetkele, hingama rahulikult, taastamaks tasakaalu.
       Ühel suvel hakkasin selili kukkuma. Selgus, et väike puudutus vastu jalga võtab ära tasakaalu. Kui saan kellestki kinni haarata, jään kohe natukeseks ajaks sellesse asendisse. Kui tunnen, et pea enam ei käi ringi, siis hingan sügavalt sisse-välja ja lähen edasi. Väga tähtis on, et sel momendil see objekt, millest kinni haaran, oleks stabiilne. Sõpradega koos on hea, rahulik ja turvaline, nemad juba oskavad mind jälgida. Näiteks, kui kaldun kangesti vasakule, siis haaratakse minust kinni ega lasta kraavi või põõsasse minna. Samuti on nad osavad jälgima, kas mul on paha olla… seega täiesti turvaline.
        Olen õppinud ennast tundma ja aduma, mis võib järgmisel hetkel juhtuda, ent samas ei jäta ma sellepärast ühtegi tegevust tegemata. Enne kui ma pole järele proovinud, kas saan hakkama, ma alla ei anna ning kaaslased juba teavad, et võtan alati üritustest osa. Kui selgub, et ei saa mõnda asja teha, siis lihtsalt vaatan eemalt pealt ja elan teiste tegemistele kaasa.
      Tänaval turvalisemaks liikumiseks olen valinud võimalikult kaugema raja sõiduteest, üritan jälgida, et vähemalt ühel pool poleks kiiret objektide liikumist. Silmad suunan endast paar meetrit ettepoole, ringi ei vahi ja liigun otsesuunas, vahel küll tuikudes. Väldin võimalusel keerdtreppe ning lahtiseid treppe. Kohe, kui tunnetan, et tasakaal on paigast ära, seisatan ja ootan, et tasakaal taastuks. Võimalusel väldin eri tasapindasid, püüan silmad kinnitada millelegi püsivale, mis ei liigu. Paaril korral on atakk tabanud koolitusel olles. Siis ei jää muud üle, kui lülitan ennast ümbritsevast välja, vaatan ainult enda ette ja keskendun enesele, hingan sügavalt ja rahulikult, hoidun igasugustest liigutustest ja küsin külma jooki, kui võimalik. Kitsas läbikäigus püüan toetuda vastu seina või haarata kaaslase kindlast käest, toetada pea tema käsivarrele. See, et ma tuigun, mind ennast ei häiri, küll aga võin viimast täheldada kaasliiklejate reageeringust.
       Loomulikult ehmatan, kui ei ole kuulnud tulemas jalgratast ja rattur annab kella minu kõrval – see aga tähendab automaatselt, et kaotan tasakaalu. Eks loomulikult saan vahel sõimata ka, aga sellest ma ennast häirida ei lase.

©

Vestlus Meniere haigust põdeva inimesega

Palun, rääkige natuke endast.
Olen 52-aastane naine, abielus, kahe lapse ema. Töötan raamatupidajana Tallinnas.

Millised terviseprobleemid Teil on?
1996. aastal diagnoositi mul kuulmislangus ja aju verevarustuse häired. Kõrvaarst puhastas mu kõrvad ja tegi kuulmisuuringuid. Ta kinnitas kuulmislangust. Tinnituse kohta ütles ta, et see on kuulmislanguse puhul tavaline nähtus.

Milline ravi Teile määrati?
Mulle kirjutati välja Stugeroni ja soovitati hakata tarvitama Ginkgo Bilobat.

Kuidas see Teid aitas?
Ma ei märganud mingit paranemist. Pearinglushood jätkusid endiselt, samuti jäi kuulmislangus samale tasemele. Tinnitus aeg-ajalt suurenes ja vähenes. Sel ajal see ei olnud veel segav ja ma sain magada.

Millal tuli esimene suurem haigushoog?
See juhtus 1997. aasta jaanuaris umbes kell 8 õhtul. Ma kukkusin kodus pliidi ees. Abikaasa kutsus koheselt kiirabi. Mind viidi haiglasse, kus mulle tehti mingi süst ja lasti peale kahetunnilist kohalviibimist koju. Tervis oli veidi paremaks läinud. Küsisin arstilt, mis minuga lahti on. Ta kahtlustas langetõbe, ehkki ei mina ega keegi minu vanematest ei olnud seda kunagi põdenud. Samuti puudusid mul langetõvele omased sümptomid. Ma ei kaotanud teadvust korrakski, samuti ei esinenud mul krampe.

Mis sai edasi?
Käisin perearsti vastuvõtul kohe peale seda. Uuringute põhjal olin täiesti terve. Minu vererõhk oli normis, samuti südametegevus. Küsisin temalt, kas aju verevarustuse häireid saab kuidagi kindlaks teha. Ta vastas jaatavalt, kuid ütles, et minu puhul puudub selleks vajadus, sest kõik näitajad on normis. Tuletasin talle meelde, et just tema pani mulle diagnoosiks aju verevarustuse häired. Seepeale vastas ta, et ilmselt ta siis eksis või on minu tervises toimunud muutus paremuse poole.

Kukkumine pearingluse tagajärjel ei viita just muutusele paremuse poole.
Tõepoolest mitte. Kuid minu katsed sellest juttu teha jäid tagajärjetuks. Arst soovitas mul teha läbi veel üks Stugeroni kuur. Kuna mul ei olnud midagi kaotada, nõustusin sellega. Jällegi tulemusteta.

Kui tihti hakkasid Teil haigushood korduma?
Õnneks mitte kuigi tihti. Alguses oli neil vahet paar kuud või rohkemgi. Peale esimese korra juhtusid need alati kas istudes või lamades. Sageli tulid need öisel ajal. Kolm korda kutsusime jällegi kiirabi. Enam mind haiglasse ei viidud, vaid püüti kodus anda südametegevust tugevdavaid vahendeid. Kuigi palju need aitasid, kuid pidin siiski töölt sageli puuduma.

Mida ütles Teie perearst peale nende haigushoogude kirjeldamist?
Ta saatis mind uuringutele, sealhulgas ka kompuutertomograafi. Mingeid kõrvalekaldeid minu tervises siiski ei täheldatud. Diagnoosiks pandi depressiivsus ja raviti vastavalt. Mul soovitati vahetada töökohta, sest ümbritseva keskkonna muutus pidavat mõjuma positiivselt inimpsüühikale. Kuna mul oli tollal hea töö, siis muidugi ma seda ei teinud. Seda enam, et töökohas valitsev õhkkond ei mõjunud mulle mingil määral halvasti.

Millal Te saite teada, et tegemist võib olla Meniere`i haigusega?
See juhtus alles 2007. aastal, kui üks minu tuttavatest sattus lugema internetist artiklit Meniere`i haiguse kohta. Kuna ma ise ei valda inglise keel, siis tõlkis ta loetu mulle. Mitmed sümptomid olid mulle väga tuttavad. Selleks ajaks oli mu tinnitus muutunud juba väga segavaks, mis ei lasknud mind enam magada ilma antidepressantideta. Järgmisel visiidil perearsti juurde rääkisin ka temale Meniere`i haigusest ja küsisin, kas mul võib olla see. Ta suhtus minusse tookord võrdlemisi halvasti ja mainis pisut irooniliselt, et kui ma olen võimeline iseendale diagnoosi panema, siis peaksin ma olema võimeline ka ennast ise ravima. Ta ei osanud loomulikult aimatagi, kui täpne oli tema tookordne oletus.

Kuidas Te saite lõpliku diagnoosi?
Tallinna Kuulmiskeskuses, kuhu ma sain lõpuks saatekirja, peeti võimalikuks, et ma põen tõesti Meniere`i haigust. Lõpliku kinnituse sain Tartus Ludvig Puusepa kliinikus. Seega oli möödunud minu haigestumisest üle 10 aasta enne, kui põhjus avastati.

Mis sellega seoses muutus?
Raviks määrati Betaserci. Ma ei oska öelda, kas sellest abi oli, sest uus haigushoog tabas mind alles aasta hiljem. Kuid seekord juba väga raskel kujul. Ja sellest alates jätkusid need paarinädalaste vahedega. Vasak kõrv oli kaotanud suurema osa kuulmisvõimest ja tinnitus oli lakkamatu. Ärritusin igal väiksemal põhjusel ja magamatusest sai osa minu elus. Minu perel oli sel ajal tõesti raske, kuid pean ütlema, et nad kõik olid väga kannatlikud minuga. Püüdsin ka ise parematel aegadel teha heaks oma käitumist. Kahjuks oli neid paremaid aegu üsna harva.

Kuidas Te võitsite oma haiguse?
Ma ei ole seda veel lõplikult võitnud ja ilmselt ei juhtu seda kunagi. Kuid minu haigus on muutunud palju talutavamaks. Minu tuttavad, kes oskavad inglise keelt, on mulle pidevalt tõlkinud artikleid Meniere`i haiguse kohta ja läbivaks teemaks neis kõigis on soola vähendamine toidus, kohvist, tubakast ja alkoholist loobumine. Suitsetajana armastasin üsna soolaseid toite, eriti igasuguseid nn. vahepalasid. Kausike soolapähklitega oli mul pidevalt laual, samuti meeldisid mulle küüslauguleivakesed. Salatiks sõime sageli soolakurke. Hallitusjuust oli minu eriline lemmik. Kõik need sisaldavad väga palju soola. Proovisin hakata korrigeerima oma toidulauda. Sellest ei tulnud alguses midagi välja. Mage toit maitses kohutavalt või oleks vist õigem öelda, et sellel ei olnud üldse maitset. Sundisin ennast vägisi sööma. Alguses oli mul tagasilangusi, kui ma ei suutnud vastu panna mõnele soolasele toidupalale. Siinjuures pean tänama oma abikaasat, kes loobus samuti otsustavalt soolast. Pikapeale hakkas ka mage toit maitsema.

Mainisite, et olite suitsetaja. Kuidas Te sellest pahest jagu saite?
Ei olnud kerge seegi. Tööl suitsetasid peaaegu kõik minu kolleegid. Suitsupausist oli tulnud omamoodi rituaal, mille puhul kõik kogunesid suitsunurka arutama päevasündmusi. Anusin neid mulle mitte suitsu pakkuma ja ka mitte minu juuresolekul suitsetama. Mõned neist täitsid minu palvet, teistel läks see ajuti meelest ära. Paljukiidetud nikotiinivastased plaastrid ei aidanud eriti, ehkki tarvitasin ka neid. Teiseks probleemiks oli kohv, mida olin joonud üsna suurtes kogustes ja mis moodustas suitsetamise kõrval teise päevarituaali minu töökohas. Õnneks kehtis meil keeld kohviruumis suitsetada. Siirdusin üle teele ja pikapeale, peale paarikuuiseid kannatusi hakkas see vaheldus mulle isegi meeldima. Praegusel hetkel ma ei suitseta ega joo kohvi. Alkoholist loobumine ei olnud probleem.

Kuidas tunnete ennast nüüd?
Haigushoogusid ei ole esinenud enam rohkem kui kahe aasta jooksul. Kuulmiskadu loomulikult on jäänud, samuti tinnitus. Kuid kuna haigushoogude puudumine on vähendanud ka stressi, siis on tinnitust kergem taluda. Olen hakanud sellega juba harjuma ja see ei sega mind enam eriti. Tänu sellele on ka minu peresisene elu muutunud palju rahulikumaks. Ma ei ärritu enam iga asja peale ja suudan naerda koos lastega, nagu enne haigestumist.

Mida soovitaksite oma saatuskaaslastele?
Nagu juba öeldud - muutke oma toidusedelit, loobuge soolast, kofeiinist, tubakast ja alkoholist. Uskuge mind, see aitab teid!

Elmari jutustus

     Minu nimi on Elmar. Olen 48-aastane Lõuna-Eestis elav mees. Olen põdenud Meniere`i haigust juba 3 aastat. See on toonud endaga kaasa palju ebameeldivusi. Alustan algusest.
Ühel ööl vastu hommikut ärkasin selle peale, et enesetunne oli väga halb. Kogu keha oli kaetud külma higiga ja iiveldus kohutav. Pea oli nii uimane, et ma ei suutnud kohe aru saada, mis on juhtunud ega isegi seda, kus ma viibin. Abikaasa ärkas samuti ja proovis minu pulssi. See oli väga madal. Kuna mulle tundus, et süda jättis lööke vahele, palusin abikaasal kutsuda kiirabi. Mul oli südamega olnud varemgi paar korda probleeme.
     Kiirabi saabus üsna ruttu. Kui ma proovisin kirjeldada haiguse tundemärke, küsis arst kohe, kui palju ma olin tarvitanud alkoholi eelmisel päeval. Olen alati tarvitanud alkoholi võrdlemisi mõõdukalt, kuid pudeli õlut olen vahete-vahel siiski joonud. Nii ka eelmisel õhtul. Rääkisin arstile sellest. See tundus talle piisavat, ta kuulas mu südant, tegi mingi süsti ja andis tableti. Peale tema lahkumist piinlesin veel paar tundi, saamata siiski aru, mis mul viga on, sest seda ei olnud arst maininud. Selle asemel kahtlustas ta alkoholitarbimist, ehkki teadsin kindlalt, et see ei saanud olla põhjuseks. Hommikul olin nii nõrk, et ma ei suutnud tõusta voodist rääkimata tööleminekust. Kahjuks oli meie perearstil vastuvõtt just hommikul. Abikaasa helistas talle ja rääkis, mis oli juhtunud. Arst määras mulle vastuvõtu järgmiseks õhtuks. Helistasin tööle ja teatasin, et ma ei ole võimeline tulema. Õnnetuseks juhtus olema esmaspäev. Kuna olin alles hiljuti saanud selle tööpaiga, siis mind ei tuntud seal veel piisavalt hästi. Juhataja mõnest sõnast taipasin, et ta ei usu hästi minu juttu haigestumisest, kuid lubas siiski mul jääda koju.
     Järgmisel päeval külastasin perearsti, kes kuulas ja kontrollis mind üsna põhjalikult, kuid ei leidnud midagi, mis oleks viidanud haigusele. Ja jällegi oli üheks esimeseks küsimuseks minu alkoholitarbimine. Olin veidi solvunud, kuid midagi ei olnud parata. Saabusin tööle kaasas arstitunnistus, mis ütles, et olin kontrollis, kuid midagi haigusele viitavat ei leitud. Oli lihtne arvata, et selline sõnum andis põhjust kahtlemiseks, ja seda nägin ka juhataja ilmest. Ta leppis siiski sellega ja elu jätkus. Kuni umbes kuu aja pärast kõik kordus. Ja jälle juhtus see olema esmaspäeva hommik. Kõik läks, nagu eelmiselgi korral. Vahe oli vaid selles, et seekord kiirabiarst süüdistas mind otseselt liigses alkoholikasutamises. Palusin, et ta võtaks minult vereproovi, mis tõestaks, et ma ei olnud tarvitanud alkoholi, isegi mitte õlut, kuid ta vastas, et tundemärgid on niigi ilmsed. Ka perearst arvas sama. Igal juhul oli tema suhtumine minusse tunduvalt jahedam, kui eelmisel korral. Ma ei hakka parem kirjeldama, mida ütles minun juhataja.
      Vanasõna, et kaks ei jää kolmandata, pidas paika ka minu puhul. Tuli kolmaski haigushoog ... ja nagu needuseks, jällegi esmaspäeva hommikul. Ma ei julgenud enam kutsuda kiirabi. Selle asemel proovisime hakkama saada koduste vahenditega. Abikaasa andis mulle validooli, kuid vaevalt olin selle alla neelanud, kui oksendasin selle ja kõik muu, mis mul veel sees oli, välja. Kõrv tundus olevat lukus ja selles oli vali kohin. Kuidagimoodi kannatasin hommikuni, kuni meie perearsti tööpäev algas. Abikaasa jäi töölt koju (õnneks on tal mõistev juhataja) ja viis mind autoga vastuvõtule. See oli piinarikas teekond. Pearinglus oli talumatu. Rääkimata sellest, et iiveldus oli kohutav, ma ei suutnud astuma sammugi ilma toeta. Järjekord ei olnud pikk ja pääsesin kabinetti abikaasa käevangus. Arsti reaktsioon oli ettearvatav ja ma ei eksinud. Õnneks on minu abikaasa vajaduse korral vägagi resoluutne. Ta keeldus lahkumast arsti kabinetist enne, kui arst on mind põhjalikult kontrollinud. Ta kinnitas, et ma ei ole alkohoolik. Seik, mida arst ei tahtnud veelgi uskuda. Kui ta lõpuks kuulis, et mind vaevab pidev kõrvakohin, andis ta mulle saatekirja Tartu kõrvakliinikusse. Õnneks oli seal tööl inimlik arst. Ta ei kõhelnud, vaid ütles kohe, et kõige tõenäolisemalt on mul üsna harvaesinev Meniere`i haigus, mida kõik arstidki ei tunne.
     Diagnoos oli nüüd küll olemas, kuid lugu ei lõppenud sellega. Ees seisis veel väga ebameeldiv vestlus juhatajaga, kes arvas, et olen simulant. Meie perearst, kes ei suutnud diagnoosida minu haigust, juhtus olema nimelt juhataja hea tuttav ega jätnud teatamata oma arvamust minust ka juhatajale. Niipaljukest siis patsiendi andmete puutumatusest! Tartu arsti poolt antud tõend ei veennud juhatajat. Ta ütles koguni, et tema arvates ei olnud minu koht tema firmas, kui ma ei viitsi tööd teha. Tema arusaamine viitsimisest ja suutmisest oli üsna ühene. Mida ma pidin tegema? Kuna olin kuulnud, et Meniere`i haigus võib ilmneda millal tahes, ei saanud ma olla kindel, et uut haigushoogu ei teki. Kas ma pean töölt lahkuma? Kohas, kus me elame, ei ole tööpaiku just jalaga segada. Palusin olla tal mõistev, sest oletasin, et suudan raviga hoida oma haiguse kontrolli all.
Jah, see ravi ...! Mulle kirjutati välja betaserci. Hakksin seda tarvitama ja lootsin parimat. See jäi saabumata. Selle asemel tuli uus haigushoog, mille järgi sain aru, et kõik, mille eest mind on hoiatatud, on nüüd käes. Olin kaotanud suurema osa kuulmisvõimest ja kohin kõrvus tugevnes. Nüüd olid mul kõik klassikalise Meniere`i haiguse tunnused, ehkki Tartu arst oli kinnitanud, et selle haiguse puhul tavaliselt kõik sümptomid ei teki üheaegselt. Minul tekkisid!
     Olukord halvenes jätkuvalt. Haigushood sagenesid ja töövõime vähenes. Käisin veel paar korda perearsti vastuvõtul. Ehkki minu haigus oli kindlaks tehtud, arsti halvakspanev suhtumine säilis. Osalt tundis ta võib-olla piinlikust eelnevate põhjendamata süüdistuste pärast ja püüdis nüüd oma väärikust sellisel kummalisel viisil alal hoida.
     Kasu ma neist visiitidest ei saanud. Sain vaid uusi retsepte betaserci ja hiljem ka veel stugeroni jaoks. Kõik see ei aidanud põrmugi. Vasema kõrva kuulmine oli nõrgenenud tunduvalt. Õnneks parema kõrva kuulmisvõime säilus ja Tartu arst oli kinnitanud mulle, et haiguse siirdumine mõlemasse kõrva on üsna harv juhus. Aitäh sellegi lohutuse eest!
Nüüd veetsin talutavaid ja halbu päevi. Häid päevi mul enam ei olnud. Õnneks suutsin tõestada oma võimeid tööpaigas ja suhtumine minusse paranes. Ka haiguspäevadele vaadati läbi sõrmede. Kuid haigus jätkus endiselt.
     Meie peres ei ole arvutit. Kuid ükskord, kui olin külas venna juures 2007. aasta novembris otsisime internetist artikleid Meniere`i haiguse kohta. Suur osa neist oli inglisekeelseid, mida ma hästi ei valda. Õnneks leidsime terve eestikeelse kodulehe, mille oli koostanud sama haigust põdev inimene. Seal leidus niihästi tema enda kogemusi, kui ka tõlgitud artikleid. Mõnda neist lugedes oli tunne, et need on kirjutatud minust endast. Niivõrd tuttavad olid need üleelamised. Üllatav oli jutt soolast. Hakkasime abikaasaga meenutama minu haiguse esimesi esinemisi. Tuli välja, et haigusele eelneval päeval olin söönud küllaltki suure koguse soolaheeringat, mis mulle väga maitseb. Kuu aega hiljem olime tähistanud meie abielu aastapäeva ja selleks puhuks oli abikaasa valmistanud meile jälle soolaheeringat. Vahetult enne kolmandast haigushoogu olime söönud küll mitte soolaheeringat, kuid siiski soolakala. Haigushoogude vaheline seos tundus olevat olemas!
Kuna mul ei olnud midagi kaotada, otsustasime sellest hetkest alates piirata soola kogust. Mäletan hästi, kuidas maitses või õigemini ei maitsenud esimene mage eine.
     Lootsin paranemisele, kuid samas kahtlesin. Liiga lihtne tundus olevat lahendus. Tasapisi märkasin siiski, et haigushood olid muutunud tunduvalt talutavamateks. See innustas jätkama. Oli muidugi raske jätta maitsemata soolakurke, heeringat ja minu erilist maiuspala - soolaube. Otsutasin siiski, et ma ei puudu enam midagi neist. Alkoholist loobumine oli mulle lihtne. Raskem oli lõpetada suitsetamist. Sain ka sellega hakkama. Kohvi ei olnud ma ka varem kuigi palju joonud.
Tervis oli paranenud juba nii palju, et suutsin magada vasakul küljel. Asi, millest ma ei olnud haiguse ajal isegi mitte julgenud mõelda. Ainult üks pisut raskem haigushoog tekkis, kui kinnitasin riiulit seinale ja vaatasin seejuures otse ülespoole. Õnneks oli sein ligidal ja vajusin selle vastu, muidu oleksin kindlasti kukkunud. Ebameeldiv tunne, mis sellele järgnes, kadus poole tunniga. Olin saanud uue tõestuse, et olen paranenud, sest eelnevatel aegadel oleksin pidanud veetma voodis tunde. Rääkisin sellest ka perearstile. Ta ei vastanud sõnagi, nagu ei oleks kuulnud minu juttu. Selle asemel tahtis ta uuendada minu betaserci retsepti. Ütlesin talle, et ma ei vaja seda enam. Ta heitis mulle kahtleva pilgu, muigas pisut pilklikult ja pomises omaette midagi soolapuhumisest ja sellesse uskumisest. Jätsin ta tema arvamuse juurde. Mulle piisas sellest, et tundsin ennast tervena.
      Ja tervena olen püsinud sellest alates rohkem, kui poole aasta jooksul. Tavaliselt oleskin saanud selle aja jooksul mitmeid haigushooge. Kuulmine ei ole paranenud ja kõrvakohin püsib endiselt, kuid võrreldes kohutava pearinglusega on see tühine. Loodan paranemisele ja julgen soovitada kõigile seda lihtsat, kuid mõjusat ravi. Tähtis on vaid omada veidi usku ja otsusekindlust. Palju tänu selle kodulehe koostajale!

   Elmar
   Lõuna-Eesti