Kuidas ma alustasin?

     Iga algus on raske. Ei olnud see teistmoodi ka minul. Puudusid ju minulgi kogemused, kuidas hakata läbi viima oma tegevust. Kogu materjal tuli mul ise hankida peamiselt tõlkides vajalikke artikleid inglise, vene ja soome keelest. Kuna iga artikli puhul tuli otsida kontakte nende autoritega, et saada luba avaldamiseks, tekkis varsti lähemaid tutvusi Soomes, USA-s ja Kanadas. Peab kohe mainima, et kunagi ei kohanud ma keeldumist. Pigem vastupidi - luba anti rõõmuga ja pakuti muudki materjali kirjasolevale lisaks.
     Kuna minu ettevõtmine oli alles uus, siis ei olud mul aimugi, milliseks peaks kujunema see tegevus. 

     Üheks esimeseks sammuks oli foorumi ellu kutsumine, kus oli võimalik osaleda ka neil inimestel, kes mingil põhjusel ei olnud huvitatud ühinguga liitumisest. Tuleb küll kohe mainida, et väga paljud liitusid foorumiga lihtsalt uudishimust ega osalenud selle tegevuses vähemalgi määral. Oodatud aktiivsust ei olnud märgata ka ühingusiseses tegevuses. Eestlaslik tagasihoidlikkus lööb välja ja vahetu osavõtt meie tegevusest on üsna tagasihoidlik võrreldes näiteks samasuguste foorumitega Soomes või USA-s. Seejuures ei saa öelda, et meil oleks puudus abivajajatest. Õnneks osutasid meie tegevuse vastu huvi vaegkuuljate ühingud üle terve Eesti. Ja nii kujuneski meie tegevuseks peamiselt loengute pidamine erinevatel teemadel.
     Järgmiseks tegevuseks sai loengute pidamine erinevate linnade vaegkuuljate ühingutes ja ka mujal. See tegevus on viinud meid paljudesse kohtadesse Eestis. Igal pool on meid võetud südamlikult vastu ja tagasiside on olnud igati positiivne.
         Loeng Võrumaa Vaegkuuljate Ühingus
https://www.youtube.com/watch?v=wqeiaCgZnoM
     Juba eelnevalt olin alustanud ajakirja Meniere koostamist. Esimene neist valmis 2011. aasta sügisel. Käesolevaks ajaks on ilmunud kokku 50 numbrit. Küll vaid veebiversioonis, sest lugejate vähese arvu tõttu ei ole nende trükis ilmumine otstarbekas. Lisaks ajakirjadele on valminud ka voldikuid ja Meniere`i haigust tutvustavaid brošüüre. Meie materiaalne baas ei ole kahjuks kuigi suur ja kõike soovitut ma ellu viia ei saa.
      Lähedane suhtlemine Soome Meniere-liiduga on toonud kaasa koostöö soomlastega. Nii sai teoks Meniere`i alane konverents, koolitused Soomes, samuti loengud sealsetes vaegkuuljate ühingutes.  Hetkel kuulume koos Ene Oga`ga Soome Meniere-Liitu, mis annab meile võimaluse osaleda nende poolt korraldatavatel üritustel ja koolitustel. Lisaks sellele osalen ka Soome ja USA Tinnitusfoorumites ja Meniere-foorumites. Mul on kirjavahetus USA ja Kanada spetsialistidega. Kokkuvõttes võib öelda, et oma teadmiste poolest ei jää me alla ühelegi selle ala ühingule.

     Heinar Kudevita

      Soome Meniere-liit hindas minu teeneid Eesti Tinnituse ja Meniere Ühingu asutamisel ja riikidevahelisel koostööl ning omistas mulle SML-i kuldse teenetemärgi, mida saabus üle andma hr. Urho Roivanen.

       Üheks suuremaks kordaminekuks võib kahtlemata pidada Meniere konverentsi korraldamise Tallinna, millest oli palutud osa võtma Soome Meniere Liidu esindajad professor Ilmari Pyykkö, kes on hetkel üks parimaid Meniere`i haiguse asjatundjaid maailmas, MeniTuki esindaja Urho Roivanen ja Tuulikki Hartikainen

Urho Roivanen ja professor Ilmari Pyykkö Meniere`t konverentsil Ene Oga sõnavõttu kuulamas

       Sellele järgnes kutse võtta osa Soomes korraldatavast kahepäevasest koolitusest, mis toimus 2015. aasta jaanuaris. Viibisime seal koos Ene Ogaga. Tulemuseks olid mitmed tutvused ja kasulikud teadmised.

      Neid tunnistusi on lisandunud igal aastal, 2020. aasta välja arvatud, mil koolitus epideemiaohu tõttu viidi üle internetti.

    Eestis oleme tegutsenud küllaltki aktiivselt. Oleme saanud mitmeid kutseid loengutega esinemiseks. Kuna tinnitus tundub olevat suuremaks probleemiks, kui Meniere`i haigus, olen keskendunud peamiselt sellele. Ene osaks on jäänud rääkida kuulmise rehabilitatsioonist ja tutvustada kuulmise abivahendeid. Viimasel ajal oleme rääkinud ka võimlemise tähtsusest.
       Alloleval kaardil on märgitud kohad, kus me oleme käinud esinemas.

     Külaskäigul Pirkanmaa Meniere ühingu kutsel Tamperes koos Ene Ogaga. Kaks päeva möödus lõbusalt ja vastuvõtt hoolimata -32 kraadisest pakasest akna taga, oli väga soe ja sõbralik.

    Aastatepikkuse töö tulemusena on kogunenud kenake hulk ajakirju, mis on kättesaadavad veebiversioonis. Lisaks sellele on Ilmunud ka hulk brošüüre Meniere`i haigusest ja tinnitusest.

      2017. aasta aprillis sain kutse esineda loenguga tinnitusest Soomes, Kuusankoski linnas sealses vaegkuuljate ühingus. Järgmisel päeval esinesin sama loenguga kohalikus Sõjaorbude Ühingus. Mõlemas kohas oli vastuvõtt väga positiivne. Järgmisel päeval sain kaasa teha väljasõidu kuulmisbussiga ja tutvuda tööga, mida sellega tehti.

        Üheks suuremaks sündmuseks on olnud loeng Soomes, Kuusankoskel 2019.a. Kuulajaskond ületas kaugelt 200 piiri. Tõsi küll, kõik nad ei tulnud kohale minu, vaid dr. Marja Estola pärast, kes peale minu loengut rääkis tinnitusest. Ja jälle kord sain kuulda, kui lihtsate sõnadega oskab erudeeritud spetsialist rääkida oma erialast. Dr. Estola on Soome üks parimaid spetsialiste tinnituse alal. Kahjuks tuleb öelda, et kedagi teist teda asendama ei tule, kuna järelkasvu lihtsalt ei ole. Kummmaline, miks kõrvaarsti eriala ei köida arstiteaduse tudengeid.

Doktor Marja Estola

Suures saalis, millest siin paistab vaid osa, oli vähe istekohti vabaks jäänud