Ülitundlikkus helide suhtes

 


      Meniere`i haiguse puhul esineb inimestel tihtipeale ülitundlikkus helide suhtes.
Hüperakuusiat ehk ülitundlikkust helidele võib võrrelda järgmise näitega: kui silitada käsivart, tundub see mõnusana. Aga kui silitatavas kohas on haav, siis tunneme mõnu asemel valu ja meie nahk muutub tundlikuks puudutuste suhtes. Samuti on lood ülitundlikkusega helide suhtes. Selle puhul kõrv ei kannata valju heli. Isegi normaalne helitugevus võib mõnikord tunduda vastumeelsena.
      Hüperakuusiaks nimetatakse ülitundlikust helide suhtes, mis tavaolukorras ei häiriks inimest. Ärevus, stress ja väsimus lisavad sageli hüperakuusiat ja hüperakuusia omakorda põhjustab stressi ja ärrituvust. Kui kuulmislanguse puhul tunduvad valjud helid ebameeldivatena, siis heli ülitundlikkuse puhul põhjustavad sama nähtust tavalised helid. Hüperakuusia olemust on võimalik kindlaks teha audiogrammi-taolise meetodiga jälgides, millal kuuldav heli hakkab patsiendi meelest tunduma ärritavana. Hüperakuusiat esineb umbes 8 – 15% kogu elanikkonnast. Sagedam on selle esinemine just tinnituspatsientidel, kellest üle 40% kannatab hüperakuusia all. Teistpidi võib öelda, et hüperakuusiapatsientidest 86%-l esineb ka tinnitus. Heli ülitundlikkust esineb sageli näonärvi halvatuse puhul, peale kuulmisluude opereerimist, migreeni ja Williamsi sündroomi puhul. Hüperakuusia ei too kaasa kuulmislangust, kuigi üsna sageli tundub patsientidele, nagu oleks nende kuulmine halvenenud.
      Heli ülitundlikkuse puhul kasutatakse ladina keelest tuletatud nimetusi:
Hüperakuusia (Hyperacusia) tähendab ülitundlikkust tavaliselt normaalsete helide suhtes;
Fonofoobia (Fonofobia) tähendab helikartust. Fonofoobia puhul ei pea olema tegemist valjude helidega. Seda esineb tavaliselt migreeni puhul. Kuni 50% migreeni põdevatest on haiguse ajal vastumeelsus ja kartus igasuguste helide suhtes. Samal ajal liitub heli ülitundlikkusega ka valguskartus. 

Misofoonia (Misofonia) all mõistetakse seda, et heli põhjustab negatiivse emotsiooni, kuid ei tekita kartusetunnet.
Disakuusia (Dysacusia) tähendab seda, et vaid teatud helid põhjustavad ebamugavust.

Kuidas inimesed kogevad heli ülitundlikkust?
    „Minu sisekõrv on vigastatud Meniere`i haiguse tagajärjel ja ma tajun helisid valutekitavatena. Kui ebameeldiv helitaust jätkub, tekitab see pidevalt kasvavat ebamugavust. Minu puhul ei põhjusta ärevus, stress ja väsimus heli ülitundlikkust, vaid pigem põhjustab heli ülitundlikkus ärevust, stressi ja väsimust.
   Tolmu kogunemine arvutisse, mis põhjustab ventilaatori valjenevat undamist, takistab mind süvenemast oma tegevusse, mille tulemusena minu tööjõudlus langeb pidevalt, kuni ma olen sunnitud lahkuma arvuti juurest. Heliteraapia ei ole aidanud mind, vaid minu valulävi on langenud nii madalale, et ma ei kannata valjemat suminat enam üldse. Kas see helisagedus langeb kokku just selle kuulmiselundi osaga, mille rakud on kõige rohkem vigastatud? Arvuti puhastamine aitab õnneks mõneks ajaks.”

     Avaldatud lühendatult professor Ilmari Pyykkö poolt saadetud materjali põhjal
     Tõlge soome keelest
     Heinar Kudevita
    
 

            

 Hüperakuusia, misofoonia ja fonofoobia 



      Jonathan Hazell FRCS, Tinnitus- ja hüperakuusiakeskuse juhataja,
     London 16. juuni 2001

     Tõlge inglise keelest Jukka Hacklin,
     audioloogia asiantundjana oli tõlketöös kaastegev Pekka Lapinleimu


    Pidev ja intensiivne heli tekitab ebamugavust paljudele inimestele. Üsna paljudel inimestel on ebatavaliselt hea kuulmine, mille tõttu ka tavalised helid, mis ei ületa helivaljuselt normaalset helitugevust, mõjuvad neile ärritavalt. Kuid sama nähtus võib esineda niihästi neil, kellel on normaalne kuulmine, kui ka neil, kelle on kuulmislangus. On olemas kolm tegurit, mis võivad mõjutada heliülitundlikkust: hüperakuusia (teiste inimeste jaoks tavalised helid tunduvad liiga valjudena) ja fonofoobia (helikartus).
      Tänapäevased teadmised, mis põhinevad dr. Jastreboffi poolt 1980-ndatel aastatel välja töötatud meetoditel, võimaldavad nüüd toime tulla hüperakuusia ja misofooniaga (vastumeelsus teatud helide suhtes).



    Hüperakuusia, misofoonia ja fonofoobia olemused



     Hüperakuusia tuleneb vastuvõetud heli sünteesimisest aju kuulmiskeskuses. Seetõttu viga ei peitu sisekõrvas, ehkki patsient ise arvab vastupidist. Kuna peaaegu igat hüperakuusia all kannatavat inimest võib aidata käitumis- ja heliteraapiaga, on saanud selgeks, et probleem ei ole pärit pöördumatust kõrvavigastusest. Hüperakuusia all kannatavatel inimestel ilmneb sageli ka misofoonia. See on hüperakuusia üks vormidest ja tähendab vastumeelsust teatud helide suhtes põhjusel, et usutakse, et see mõjub kuulmisele kahjulikult. Kui see vastumeelsus on väga tugev, nimetatakse seda fonofoobiaks, mis sõna-sõnaliselt tähendab helikartust. Üsna sageli on tegemist täiesti tavaliste helidega, nagu liiklusmüra, uste sulgumine või isegi tavalisest valjem kõnehääl, mis kuidagi ei saa olla kuulmist kahjustav.
    Misofoonia puhul põhjustavad teatud helid ebamugavust, sõltuvalt nende poolt kantud sõnumist või esilekutsustud mälestustest, samas kui meeldivaid helisid, nagu näiteks muusikat või loodushelisid võidakse kuulata märksa valjemini. Kui selline olukord esineb või tekib, on põhjust arvata, et tegemist on misofooniaga. Misofoonia võib areneda edasi hüperakuusiaks ning sellest edasi fonofoobiaks ehk vastumeelsuseks kõikide helide suhtes. Praktikas esineb seda inimestel, kes on ülitundlikud normaalsete olmehelide suhtes ja neil esineb vahelduvalt niihästi hüperakuusia kui fonofoobia. Neid olukordi analüüsides on oluline märgata, kumb neist on domineerivam. Üsna tavaline, üldlevinud ja enamasti kahjutu misofoonia ilmneb teismeliste laste isadel, kelle lapsed armastavad kuulata ülivaljult kaasaegset muusikat. Nad ei kannata isegi seda, kui nad kuulevad kõrvaklappide vahelt „väljapääsevat” muusikat avalikes kohtades, nagu näiteks liiklusvahendites. Lisaks sellele on mõned helid juba loomu poolest ebameeldivad, nagu näiteks kriidi krigisemine tahvlil, ehkki selle helitugevus on väga madal. See on meie kultuurist tingitud fonofoobia.

     Normaalne kõrv ei kuule ainuüksi väga vaikseid (0 – 20 dB) helisid, vaid kannatab välja ka väga tugevaid helisid isegi kuni 115 dB ilma erilise ebamugavustundeta. Kuulmislanguse tekkimisel võib, nii imelik, kui see ka tundub, alaneda ka võime taluda valju heli. Sellisel juhul võib kõrv mitte kuulda helisid, eriti kõrgeid sagedusi, mis jäävad alla 50 dB, kuid samas tajuda ebameeldivana ja moonutatutena helisid, mis ületavad 80 dB. See on tingitud karvrakkude (tavaliselt väliste) vähenemisest sisekõrvas, mille tõttu väike muutus vastuvõetavas helis tekitab suurema muutuse sisekõrvas. Sellisel juhul reageerivad saabuvale helile rohkemad kuulmisrakud, mis ei ole ette nähtud vastu võtma saabuva sagedusega heli ja tulemusena on moondunud heli. See nähtus esineb siiski harvem, kui hüperakuusiat.
     Kuid isegi sellisel juhul on võimalik õpetada aju kuulmiskeskust tajuma saabuvaid helisid normaalsematena. Kui aga kuulmine on normaalne või peaaegu normaalne, on tegemist hüperakuusiaga, millega võib liituda misofoonia, kuid mitte alatiSee tõdemus võib tähendada põhjalikku muutust senises käsitluses, mida paljud tervishoiu asjatundjad on siiani õigeks pidanud.


     Hüperakuusia mehhanism


    Ajul on tähtis osa helitundlikkuse jaoks. Kui helilained saabuvad isekõrva, jagunevad need seal oma sageduse põhjal erinevateks komponentideks. Kuulmisnärvi 30 tuhat närviniiti viivad saadud informatsiooni, mis koosneb erinevate sagedusega helidest juba elektrilisteks impulssideks töödelduna 1/20 sekundi jooksul aju kuulmiskeskusesse, kus see informatsioon muudetakse inimesele arusaadavaks. Enne seda protsessi ei kuule inimene ühtegi heli, kuigi see on tema kõrva juba saabunud. Neid saabuvaid signaale töödeldakse kogu selle teekonna vältel, mida mööda sisekõrva kuulmisrakkude tekitatud elektriline impulss kulgeb. Nähtus on umbes sama, nagu arvutis, kuid palju keerulisem. Tsentraalne auditiivne süsteem hoolitseb kõigepealt esmajärjekorras tähtsamate signaalide eraldamisest vähemtähtsate taustahelide hulgast. Sageli on selline signaal helivaljuse poolest nõrk, kuid tähtsuse poolest väga oluline. Näiteks võiks tuua saaklooma reageerimise nõrgale oksapraksatusele, mis võib pärineda teda jahtiva kiskja käpa alt. Teine sarnane näide on oma nime kuulmine muu jutu sees, mida keegi teist eemal mainib, samas, kui muu, valjem jutt, jääb tähele panemata.
    Oluline signaal muutub märgatavaks aju osas, mis talletab varemõpitud kogemusi. Kui me oleme kuulnud elu jooksul mingit heli piisavalt kaua, siis teame juba, mis selle taga on, ilma et me helitekitajat näeksime. Sellise, eelnevalt tuttava heli mõju võimendatakse ja selle liikumiskiirust suurendatakse meie närvivõrgus. Organismi närvirada ei ole erapooletu elektrijuhtmete süsteem, nagu arvutis, vaid koosneb keerulistest närvivõrkudest, mis vahendavad elektrilisi impulsse muutes nende takistust kui need liiguvad närvivõrgus olevate närvirakkude vahel. See sarnaneb mõnevõrra telefoni keskjaamas toimuvaga, kui süsteem otsib tuhandete hulgast välja äsjavalitud numbri. Kui võimendatud signaal jõuab ajukooreni, kus toimub helide äratundmine, peab see veel piltlikult öeldes otsima oma mälupagasist vastava talletuse, millega tehakse kindlaks, kas tegemist on juba tuntud heliga või on küsimuses midagi uut. Kujutame näiteks ette, et me istume oma tööruumis ja meie selja taga avaneb uks. Me oleme kuulnud seda heli kümneid, kui mitte sadu kordi ja me teame täpselt, mida see endast kujutab. Aga kui nüüd keegi, kes ukse avas, lohistab sisse mõne pakendi, siis see heli on meile võõras ja me pöördume vaatama, millega on tegemist. Seejuures võib ukse avamise heli olla tunduvalt valjem, kui sellele järgnev, meile tundmatu heli, mis köidab meie tähelepanu. Selline looduslik võime eristada uudseid signaale meile tuntutest aitas omal ajal meie esivanematel tulla toime looduse ohtudega. Sellise tegevuse eest hoolitseb ajupoolkerasid ühendav nn. limbiline süsteem (on seotud mälupiltide kujunemisega ja emotsioonidega)


      Helitugevuse tähendus


    Normaalsetes tingimustes kuuleme intensiivsemaid helisid, nagu need oleksid tugevamad kui teised helid. Siiski ei kinnita me tähelepanu niivõrd heli tugevusele, kui selle olemusele. Mõned helid muutuvad meie arvates valjemateks, häirivateks ja ebameeldivateks seetõttu, et need kujutavad endast ohuolukorda või tekitavad emotsiooni millestki ärritavast. Paljud inimesed ei kannata suhteliselt vaikset kriidi krigisemist tahvlil, kuigi helivaljuse seisukohalt ei ole sellel mingit tähtsust. Alarmi, mis kostab kusagilt kaugemalt, paneme kindlasti rohkem tähele, kui meie kõrval kostvat liiklusmüra. Tihti analüüsib meie alateadvus kuuldavaid helisid ja lahterdab need tähtsuse järjekorras: kas see heli kahjustab minu kuulmist? Kas see segab minu magamist? Kas see põhjustab elukvaliteedi muutust? Kas see häirib minu keskendumist? Kas tegemist on ohumärgiga? Väga sageli on heliülitundlikkus tingitud irratsionaalsest kartusest, mis muutub aegamööda kindlaks (kuigi alusetuks) veendumuseks. See võib kujutada endast veendumust, et lähedal asetsev tehas või muu heliallikas põhjustab muutust inimese kuulmises, kuigi teised inimesed ei pane isegi tähele neid helisid. Kuna tsentraalne auditiivne süsteem on domineeriv, on üsna lihtne harjutada seda „käituma” valesti kuulates ja jälgides pidevalt mõningaid suhteliselt nõrku ja ebaolulisi helisid. Need helid muutuvad lõpuks väga tugevateks, häirivateks ja ebameeldivateks meie teadvuses ja kerkivad alati esiplaanile ükskõik, kas me seda tahame või mitte.


        Kuulmistestid


     Standartne audiogramm mõõdab kõige vaiksemat heli, mida kõrv on suuteline tajuma. Kõrvaklappidest saabuvad kõrva helid, mis lähtuvad täpselt kalibreeritud seadmest (audiomeetrist) ja neid kuuldes vajutatakse vastavat nuppu alati, kui heli muutub kuuldavaks. Seda nimetatakse kuulmisläveks. Sama tähtis, kuid palju harvemini kasutatav on test, mis mõõdab valjemat talutavat heli. Patsient annab märku, kui heli muutub ebameeldivaks, kuid enne, kui see tekitaks valu kõrvas. Neile patsientidele, kes kardavad valju heli, tuleb see test teha väga ettevaatlikult kogenud audiometristi poolt. Tegelikult ei ole ükski audiomeetrist lähtuv heli nii vali, et see kahjustaks kõrva, kuigi see patsiendile nii võib tunduda. On väga tähtis selgitada välja patsiendi helitaluvuse tase, kui talle määratakse teraapia hüperakuusia raviks või kui talle sobitatakse kuuldeaparaati, olenemata, kas tal on hüperakuusia või mitte.


       Limbiline süsteem ja meeleolumuutused


     Meeleolu muutused ja eriti masendus võivad meid valmistada ette kuulama ja märkama muutusi meid ümbritsevas keskkonnas kergemini, kui tavaliselt. Enamasti on selleks just ohtu kujutavad märgid. See on normaalne enesekaitsemehhanism. Sellised muutused võivad kergelt seostuda mingi heliga, millele inimene muutub ülitundlikuks. Mõnele inimesele võib selle tulemusena tekkida üldine ülitundlikkus, kus mistahes ärritaja, olgu see siis visuaalne, heliline, lõhnaga, maitsega, puudutuse või valutundlikkusega seotud, on muutunud valitsevaks inimese teadvuses. Heliliste ärritajate puhul on alati tegemist mälu ja kogemusi haldava limbilise süsteemiga ning autonoomse närvisüsteemiga. Kui fonofoobia on juba tekkinud, ei ole raske saada aru, miks inimesel tekib vältimatult hirmu-, viha- või ärritumistunne sellise heli suhtes, kui ta seda kuuleb. Alati, kui küsimuses on hüperakuusia, lisandub kõigele eelmainitule ka inimese alateadlik valvelolek, mis on tingitud näilist ohtu ennustava heli võimendumisest tsentraalsetes kuulmisradades. See omakorda tingib kõikide muude aistingute jäämist tahaplaanile, millega üldine keskendumisvõime väheneb oluliselt. Pahameelele, vihale või hirmule viitava heli pidev kordumine tekitab aja jooksul vasturefleksi, mis väljendub enamasti vaistlikus tegevuses. Näitena võib tuua sõidutee ületamise selleks mitte ettenähtud kohas, kui me hoiatavat vilet või autosignaali kuuldes sellele ehmatusega reageerime, kuigi see signaal polnud võib-olla üldse mõeldud meile.
    Kaitserefleksid peavad reageerimiseks saama sõnumi mingist ebameeldivast tundest. See toimub tavaliselt mingi heli vahendusel, millele inimene on alateadvuses omistanud ohumärgi. Samuti stimuleerivad need autonoomset närvisüsteemi, valmistades meid seeläbi ette "põgenemiseks või lahinguks". Sel põhjusel võib samaaegselt suureneda südame löögisagedus, higistamine, lihaspinged ja muud adrenaliini poolt vahendatud kehareaktsioonid.


     Hüperakuusia, kui sellega liitub kuulmislangus


     Kui kuulmislanguse tõttu tuleb kuuldeaparaati reguleerida, tuleb seda teha nii, et võimendatud heli ei koormaks kõrva. Paljud kuuldeaparaadid on teatud määral kaitstud seadmesse tulevate valjude helide ülemäärasvõimendamise eest. Enamikul kuuldeaparaatidest on automaatne helitugevuse reguleerimine ja arenenumates mudelites kasutatakse mittelineaarset võimendust, mis tähendab, et kõiki signaale ei võimendata võrdselt. See võib aidata mõningaid vaegkuuljaid, kellel on hüperakuusia. Programmeeritavad kuuldeaparaadid muudavad paigaldamise sageli lihtsamaks. Kuuldeaparaatide paigaldamisel on tundlike kõrvade puhul kõige parem jätta kuulmekäik võimalikult lahti, eriti alguses, kui inimene alles hakkab harjuma oma uue abivahendiga. Kõrgemate sagedusega helide kuulmisvõime suhteliselt väikese languse korral tuleks kasutada "avatud" kuularit. Kui on vaja rohkem võimendust, tuleks kuular „õhutada”, s.t. mitte sulgeda kuulmekäiku hermeetiliselt, et madalsageduslikke helisid asjatult ei võimendataks. Enamasti katsetab kogenud audioloog erinevat tüüpi kuulareid.


     Vaikuse vältimine


    Inimene ei ole kunagi elanud täielikus vaikuses. Taustahelidel on oluline osa meie elus. Nende abil me õpime tunnetama maailma. Paljud meist otsivad siiski igapäevaelu stressist pääsemiseks vaikust. Täielikku vaikust looduses ei leidu ja seda tuleks pidada ebaloomulikuks. Mõelge näiteks loomale, kes viibib oma pesas või koopasTa kuuleb igat väiksematki heli, mis on tema ümbruskonnas ja oskab olla valvel. Inimene ei vaja tavaelus sellist hoiatust. Kuid ta vajab siiski helisid, et saad informatsiooni ümbritsevast keskkonnast. Topelt- või isegi kolmekordsete klaasiga akendega majade suhtelises vaikuses, mis on sageli lausa hermeetiliselt suletud, põhjustab heliliste ärritajate puudumine keskse kuulmissüsteemi madalamat talumispiiri. Välised helid võivad seega dramaatiliselt suureneda nii oma näilise tugevuse kui ka nende poolt tekitatava ebameeldivuse osas. Need, kellel on uinumisraskusi (sageli kerge, lapsepõlves esinenud depressiooni või ärevuse sümptom), kipuvad väliste häirivate helide eemalhoidmiseks kasutama kõrvatroppe, et hõlbustada seeläbi uinumist. See alandab veelgi keskse kuulmissüsteemi talumisvõimetPaljudel hüperakuusiat põdevatel inimestel on eluaegne vastumeelsus igasuguste helide ärritavuse suhtes. See võib viidata mingile ohukartuselekuigi sellist põhjust tegelikult ei ole olemas.
        Mõned fonofooba all kannatavad patsiendid kardavad helisid nii, et lasevad oma majadesse ehitada spetsiaalsed helikindlad toad, kus nad veedavad peaaegu kogu oma vaba aja. Proovige teada saada, kas see oli nende inimeste jaoks pikema aja jooksul kasulik ja kuidas see mõjutas nende hüperakuusiat ja ka fonofoobiat! Seda võib võrrelda inimesega, kes täielikust pimedusest satub äkki ereda päikesevalguse kätte. Just samasugust tunnet kogeb inimene, kes täielikust vaikusest satub tänavamüra keskele. Tegelikult süvendab see hoopiski probleemi, sest see suurendab veelgi helide võimendust, kui need liiguvad ajukoore kuulmiskeskusesse.
        Helitugevus ei sõltu kõrva 
saabuva signaali tugevusest, vaid elektrilisest potentsiaalist, mis jõuab ajukoorde pärast kuulmisprotsessi läbikäimist, ning kuulatava heli ja taustahelide vahekorrast. Kui taust on täiesti vaikne, võib mis tahes heli kostuda ülimalt tugevalt. Mõlemal juhul tuleks harjutada helikeskkonna rikastamist, s.o vaikse keskkonna parendamist meeldivate loodushelidega 24 tundi päevas. Esimene samm, mis kuulmistundlikkuse vähendamisel hüperakuusia puhul astutakse, on nõustamine ehk probleemile lähenemise ümberõppimine, mis välistab vajaduse kõrvu blokeerida või muul viisil kaitsta neid keskkonnamüra normaalse taseme eest. Arusaadavalt on raske leppida selle selgitusega, et heli, mis võib KUULAMISEL olla ebameeldiv või isegi valus, võib KÕRVADELE üsna kahjutu olla.

      Seda nõustamist peaks tegema ainult ümberõppele spetsialiseerunud ekspert - TRT ekspert. Kuulmist on vaja endiselt kaitsta selgelt kahjuliku müra (tulirelvad, diskoteegid, tööstusmasinad jne) korral. Nendel juhtudel on vajalik korralik kaitse spetsiaalsete seadmetega. Kuid ainult ülalkirjeldatud keskkondades.
      Kahjustused ei ole proportsio
onis mitte ainult heli intensiivsusega, vaid ka heliga kokkupuute kestusega, mistõttu on vaja täpseid arvutusi, et teha kindlaks, mis tegelikult kujutab ohtu. 1980. aastate heligeneraatorite uuringud (Hazell & Sheldrake 1991) on näidanud, et paljudel juhtudel hõlbustab maskerite kasutamine ebanormaalse heliülitundlikkuse ravi. See kehtib eriti normaalse või peaaegu normaalse kuulmisvõimega inimeste puhul. Maskerit tuleks kasutada ettevaatlikult ja selle heli tuleks samm-sammult tõsta, alustades väga vaiksest. Seda tuleks teha nii desensibiliseerimismeetodi (tundlikkuse vähendamise meetodi) kogemusega kui ka TRT-alase (TRT-Tinnitus Retraining Therapy – tinnituse ümberõppe ravi) koolitusega audioloogi järelevalve all. Efekt, mis mõnel juhul võib olla üsna suur, tuleneb nii keskse kuulmise helitugevuse vähenemisest kui ka seni häirivate häälte helitugevuse tajumise vähenemisest. Mõne kuu pärast on nende kuulmisnärvivõrkude muutuste tõttu püsivalt muutunud ja vähenenud ebamugavustunne, mida vali heli on seni esile kutsunud. Seda saab kontrollida audiomeetriga, helitugevuse ebameeldivusi mõõtvate testidega. Patsientidele, kellel ilmnevad tõsised sümptomite suurenemised (kahjuks on juhtunud ka seda)mis ei kao ka pärast korralikku puhkust, tuleb heliravi anda kogenud eksperdi juhendamisel äärmise ettevaatusega.
    Paljudel juhtudel hakkavad hüperakuusia all kannatavad inimesed kandma kõrvatroppe. See on halvim viis hüperakuusiaga toimetulekuks. Sellisel juhul tuleb järk-järgult üle minna kõrvatroppide kasutamiselt mask
eritele. Õnneks vähendavad maskerid väliste helide tugevust, nii et patsiendid suudavad koheselt taluda varem valutekitanud helisid. Ärge kunagi osalege heliravis ilma nõuetekohase nõustamiseta! Salvestatud helindid (nt "roosa müra"-ga) võivad märkimisväärselt halvendada teatud hüperakuusia ja fonofoobiaga patsientide seisundit. Sellised on mõeldud ainult hüperakuusiat mittepõdevate patsientide tinnituse raviks
    Igal juhul tuleb patsiendile kesknärvisüsteemis toimuvat üksikasjalikult kirjeldada, et patsiendid saaksid aru, mis nendega tegelikult juhtus, ning et kogu praegust olukorda saaks koostöös audioloogiga aja jooksul sobiva raviga muuta. Misofoonia (vastumeelsus) või fonofoobia (hirm heli ees) korral ei saa hääle põhjustatud ebamugavust püsivalt muuta ilma eduka käitumisteraapia programmita, mille eesmärk on ümber lükata ebasobivad uskumused, mis on põhjustanud selle vastumeelsuse või hirmu. Sama kehtib mistahes foobia kohta (nt klaustrofoobia, arahnofoobia, kõrgusekartus jne). Kui on tegemist irratsionaalse hirmuga, et tavalised ümbritsevad helid võivad olla kahjulikud, on oluline nii teadlikul kui ka alateadlikul tasandil kuulmisüsteem ümber õpetada. See hõlmab ülitundlikkuse tekkimise põhjuste uurimist ja arutamist, samuti inimesele tema tegelikke või ettekujutatud hirmude, nende helide mõju ja nende tekitatud tugevate emotsioonide tutvustamist. Paljudel juhtudel on hirmud tekkinud või suurenenud ebasobiva nõustamise tõttu. Seda nõu võib mõnikord saada spetsialistidelt, kellel on küll kogemusi tavalises kuulmisnõustamises, kuid kes ei tunne hüperakuusia olemust. Ekslikud juhendid on laialt levinud kogu Internetis: näiteks, et "ülitundlikus põhineb vanadel tõekspidamistel" või isegi et "see on lihtsalt jama"! Desensibiliseerimisprotsess tervikuna võib kesta üsna kaua, tavaliselt kuuest kuust kuni aastani, kuid enamasti on taastumine võimalik.

      Soome keelest tõlkinud Heinar Kudevita



Hüperakuusia põhjused


      Hüperakuusia põhjus on ebaselge. See võib esineda iseseisva nähtusena või muude olukordadega seotuna, nagu näiteks:

  •  tinnitus
  •  peavigastus
  •  Meniere'i haigus
  •  puukborrelioos
  •  migreen  
  • Williamsi sündroom