1. Artikkel "Terviselehes" 05.12.2006.
        2. Artikkel "Õhtulehes" 28.12.2010.
        3. Artikkel "Terviselehes" 23.12.2010.
        4. Artikkel Rakvere ajalehes "Kuulutaja" 23.11.2012.
        5. Artikkel Soome Meniere-Liidu ajakirjas Meniere-posti 1-2013
        6. Artikkel "Pärnu Postimehes" 23.12.2013.
        7. Artikkel ajakirjas "TervisPLUSS`is" detsember 2014.
        8. Artikkel ajakirjas "Tiiu" juuni 2020.

Ühe haiguse lugu

     Juta Üts
    05.detsember 2006.

     1980. aasta septembris, olles 40-aastane, tabas Heinar Kudevitat ootamatu ja üllatav haigushoog. Seni hea tervisega mees tundis raskekujulist pearinglust ja iiveldust, mis tekkis ilma igasuguse eelneva hoiatuseta. Esimesed käigud tollase rajooniarsti juurde ei toonud lahendust. Raviks määrati vaid aju vereringlust parandavat ravimit. Kui palju see aitas, ei ole kindel, kuid järgnev atakk saabus mõned kuud hiljem. See oli juba tunduvalt raskem, kui esimene. Ka nüüd ei osanud rajooniarst midagi öelda haiguse iseloomu kohta. Õnneks sattus Heinar asjatundliku neuroloogi jutule, kes diagnoosis tal Meniere`i haiguse. Raviks määrati Trentali ja iivelduse vastu Metaklopramiini. Aga kahjuks need ei aidanud kuigi palju ja atakke tuli edaspidigi.

Lisandus kõrgusekartus

   Atakid hakkasid tihenema neli aastat tagasi ja ikka rängemalt. See rikkus lõplikult tollal remondimeistri ametis oleva mehe tööelu. Nimelt tuli tal sageli ka tõstukeid remontida, aga haigusega oli lisandunud kõrgusekartus: objekti väikseimgi kõikumine mõjus halvasti.
   “Ma ei olnud ealeski kõrguse ees mingit ebamugavust tundnud, omal ajal kaastöölistega Radissoni hotelli fassaadile üle 90 meetri kõrgusele tõstukit paigaldada oli mulle tühiasi. Käisin mitme tohtri jutul, kaasa arvatud Tallinna Mustamäe ja Tartu Ülikooli Kliinikumi arstid. Kõik kirjutasid tasakaaluhäire vastu preparaati Betaserc, millest ma mingit leevendust ei leidnud. Siis soovitas üks tuttav pöörduda homöopaadi poole. Oli see nüüd usk paranemisse või aitas imeväikeste rohuannustega ravi tõepoolest, aga pärast seansse Tallinnas praktiseeriva Marina von Schultzi juures tundsin end pool aastat õige hästi. Siis algasid atakid uuesti ja juba väga raskesti talutavalt. Pöördusin teise homöopaadi doktor Tatjana Vatteri poole, kes ütles, et niisugust tervisehäiret on ta ennegi ravinud. Haigushood tekkisid aga otse selle tohtri raviseanside ajal ja ma loobusin.”

Teave soolast loobuda

      Internetist selle tõve kohta käivat infot otsides sattus ta Soome Meniere’i Liidu foorumile, kust leidis nõuande: soolavaba dieet. Eesti arstid ei olnud soola mõjust sõnagi lausunud. Hiljem luges ta, et üks doktorikraadiga Norra naistohter rääkis juba 1929. aastal selle tõve puhul soola vähendamisest menüüs.
    “Soolavaba dieedi algusest on möödas pool aastat ja mul ei ole olnud enam ühtegi raskemat haigushoogu. Harvaks on jäänud ka kergemad hood. Kui tunnen, et maailm mu ümber hakkab pisut ringlema, heidan tunniks pikali ja seejärel on kõik normis. Kordagi ei ole enam esinenud iiveldust.” Heinar ütleb, et absoluutselt soolavaba dieet just vajalik ei ole, kaks grammi ehk veerand teelusikatäit võib päeva jooksul tarbida. Kaks grammi soola on, nagu öeldud veerand teelusikatäit! Mis tähendab, et juba paar-kolm lõiku rukkileiba ületab lubatu…

Kahest halvast vali parem

      “Söön vaid peenleiba, selles on soola kõige vähem. Abikaasal on poodi minnes kaasas nimekiri mulle lubatud toiduainetest ja luup, et toodete kirbukirjas sildilt soolakogus välja lugeda. Kui tulebki kange isu hapukurgi, heeringa või soolakala järele, pean endalt küsima, kas mõni minut hüva kraami keele peal ja peapööritus maha murdmas ning vilekoor kõrvus või… Hommikusöögiks on tavaliselt lahjavõitu tee suhkruga ja peenleib kas soolavaba kohupiimaseguga või köögiviljaga. Luban endale ka õhukese lõigu meie juustudest kõige magedamat Hiirte juustu. Lõunasöögi supp ja praad on nagu supp ja praad ikka, ainult vähimagi soolaterata. Olen siiski vahel lisanud raasu puljongikuubikust, mis sisaldab küll palju soola, aga siiski vähem kui sama suur tükike puhast soola. Ega see toit alguses hästi ei maitsenud, kuigi abikaasa püüdis valmistamisel parima anda. Soola asemel soovitatakse tarvitada maitsetaimi ja vürtse, olen kõik järele proovinud ja oma eelistused paika pannud. Kas mõni eesti mees nõustuks sööma soolata hernesuppi või seapraadi? Arvan, et nõustuks küll, kui kahest halvast tuleb valida parem ja see halvem on ikka väga õudne. Pealegi harjub maitsemeel ajapikku mageda toiduga”

Kiirabi polnud kuulnud

     Heinar on tänulik tollal veel noorele meesarstile Pelgulinna polikliinikust, neuroloog dr. Allan Väljataga`le, kes ka praegu seal töötab. Ainsana paljudest tohtritest, kelle käe alt läbi käidud, ütles arst kõhkluseta, et haiguse nimi on Meniere’i haigus. Samas ei olnud ühel välja kutsutud kiirabibrigaadi arstil aimugi, et niisuguse nimega haigus olemas on. Tõsi, harva esinevat ja erinevate sümptomitega tervisehäiret ongi raske diagnoosida. Mõnel patsiendil kuulmislangust ei tekigi, esinevad vaid tasakaaluhäired. Teisel on rasked iiveldushood, kuigi oksendamine selle tõve korral kergendust ei too. Heinarile on haigushoo lähenemisest andnud märku nõrgenenud kuulmine, aga piinarikka protsessi ajal kuulmine mõnikord isegi paraneb. Tõsi küll, vaid ajutiselt. Teisest kõrvast kaotas ta kuulmise nelja-aastasena sõjaaegse meditsiini armetuse tõttu. Vigastatud kuulmekile arvataksegi üheks võimalikest Meniere’i haiguse tekke põhjustest. Põhjuseks peetakse ka stressi, aga antidepressandid haiguse arengut ei peata.

Meie põhiravim Betaserc

    Kuuldeaparaadi, väsimatu abikaasa ja soolavaba dieedi toel tuleb mees praegu eluga normaalselt toime. Haigushoogudest on jäänud vaid ebameeldiv mälestus. Heinar: “Et haiguse peamine põhjus on tundmatu, ei tunta ühtlasi ka ravimeid selle vastu. Tavaliselt kirjutatakse meil raviks välja Betaserci, aga näiteks Ameerikas ja Rootsis seda preparaati Meniere’i raviks ei tunnistata. Kogu maailmas on Meniere’i kliinikud, kus paljude erinevate ravimite ja eri meetoditega — hüpnoos, psühhoteraapia, sugestioon, nõelravi, rasva ja suhkru ainevahetuse korrastamine — selle tõve sümptomeid minimaliseerida püütakse. Üks Soomes kasutusele võetud tõhusamaid vahendeid on antibiootikumi Gentamycini süstimine sisekõrva. Kasutusel on olnud ka sisekõrva suunduva kanali avamine kirurgiliselt. Kõik vahendid on haiguse kulgu mingil määral mõjutanud, enamus neist kahjuks lühiajaliselt.”

* * *

    Meniere’i haigus on sisekõrva haigus, millele on tüüpiline kõrvakohin, halb kuulmine ja tasakaaluhäired. Haiguspilti kirjeldas esimest korda 1861. aastal prantsuse meuroloog Prosper Ménière. Kuigi haigust on tuntud üle saja aasta ja seda on järjepidevalt uuritud, ei teata tõve peamist põhjust. Oletatakse, et Meniere’i haigus tekib ajutisest survest sisekõrvas. See põhjustab ataki, mis väljendub ühe kõrva (harvemini mõlema kõrva) tinnituses, kuulmise alanemises ja tasakaalu säilitamise raskustes. Käimine, kui see üldse õnnestub, on kõikuv. Raskematel juhtudel lisandub iiveldus ja oksendamine. Ataki kestus võib olla paarikümnest minutist mitme tunnini. Seejärel kõrvakohin väheneb ja esmakordsete atakkide korral võib isegi kaduda. Taastuda võib ka kuulmine. Atakkide kordumisel halveneb kuulmine aga pidevalt, kusjuures alguses raskeneb vaid madalate toonide kuulmine, hiljem võivad kaduda kõik hääled. Meniere’i haigust esineb nii naistel kui meestel ja haigushood algavad parimas tööeas ehk 30-50aastaselt. Soomes on sellesse tõppe haigestunud 20 000 kuni 30 000 inimest. Ligikaudu 10% patsientidel on haigus pärilik.
Allikas: www.suomenmeniereliitto.fi

Artikkel "Õhtulehes"

28.12.2010.   http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=408217
​
     "Keegi võtaks nagu pea tugevasti käte vahele ja keeraks seda järsult vasakult paremale."
Silja Paavle 28.12.2010

    «Ma peaksin ringi käima nagu hobune silmaklappidega ja ainult otse vaatama. Nii oleks kõige parem.» Heinar Kudevita sõnul piisab, et inimesed temast tänaval mööduvad, ja juba hakkabki pea ringi käima. Ka kõige elavama fantaasiaga inimene ei suuda ette kujutada, mida tähendab elu, kui päevast päeva ja aastast aastasse kuuled ööpäev läbi kõrvus justkui pasunahelisid. "See on Meniere’i haiguse juures kõige ebameeldivam," ohkab Heinar Kudevita. Tegelikult ei puhu Heinar Kudevita (71) kõrvus siiski pasunad, kuid teda juba 30 aastat saatnud fantoomhelisid kirjeldab ta just nii. Heinar on lugenud, et Meniere’i haigus arvatakse olevat viiel inimesel tuhandest. Eestis pole tema saatusekaaslaste arv teada, kuid näiteks Soomes on selle haigusega kimpus umbes 50 000 inimest. "Seega võiks Eestis neid olla umbes 6000," pakub ta.
      Kui Meniere’i haigus endast märku andis, oli Heinar 40aastane. Pärast esimest atakki ei tundnud ta tükk aega midagi, kuni enesetunne muutus ühel päeval taas halvaks ja tekkis tunne, nagu kõrvas oleks ummistus. "Lapsepõlves põetud keskkõrvapõletiku tõttu ma parema kõrvaga ei kuule, esialgu arvasin, et see on sellest," lausub mees.

Käis tööl, hambad ristis

      Nüüd teab Heinar, et tema haigus algas klassikalist skeemi pidi – esimeste haigushoogude vahe võib ulatuda isegi mõne aastani. Mees tänab õnne, et sattus Pelgulinna polikliinikus neuroloog Allan Väljataga vastuvõtule, kes pani talle eksimatult õige diagnoosi. "Paljudel saatusekaaslastel pole nii hästi läinud," teab Heinar.
    Meniere’i haiguse kolm klassikalist sümptomit on kuulmislangus, pearinglus ja tinnitus ehk fantoomhelid kõrvus, nagu Heinar neid nimetab. Kuna neid nähtusi võivad tekitada ka paljud teised haigused, ei saa vaid ühe sümptomi põhjal Meniere’i haigust diagnoosida. Ravi tegi küll haigushoogudesse pausi, kuid need naasid ja hakkasid igapäevaelu häirima. Näiteks pidi elektrikust mees ehitustõstukeid paigaldades ka kõrgustes töötama, kuid haiguse viimases staadiumis, kui maailm tema ümber ringi käis, tegi ta seda, hambad ristis. Nüüd teab Heinar, et tegelikult kuulub Meniere’i haigus nende haiguste alla, mille puhul inimene ei tohi töötada elektrikuna. Heinar on Meniere’i haiguse kohta aastate jooksul palju lugenud ning teab tänu sellele, et paljud haiged tunnetavad oma hoogusid ette. "Mina ei tundnud," nendib ta. Oma haigushoogu kirjeldab ta nii: "Keegi võtaks nagu pea tugevasti käte vahele ja keeraks seda järsult vasakult paremale. Ümbritsev hakkab silmade ees keerlema, enamasti on keerlemine suunatud paremalt alt vasakule üles. Tasakaal ja arusaamine asendist kaob, püsti seistes on kukkumine vältimatu. Enesetunne on äärmiselt halb, see sunnib lamades pidevalt otsima paremat asendit, kuid asendi muutmine kutsub esile järgmise haigushoo. Tekib tugev iiveldus ja oksendamine. Lamada saab ainult ühes asendis. Mõistus töötab selgelt, tihtipeale kuulmine haigushoo ajal isegi paraneb." Et see on äärmiselt ebameeldiv, on haigus muutnud Heinari pisut alalhoidlikumaks. Nii väldib ta näiteks rahvarohkeid paiku, kus möödakõndivad inimesed panevad pea ringlema. Kuid tegelikult on tal läinud hästi. Soome keele oskus on avanud talle naaberriigi Meniere’i liidu tegemised ning just soomlaste julgustusel sai paari nädala eest teoks ka ammune unistus – Eesti Vaegkuuljate Liidu juurde loodi Meniere’i ühing.

Soolast loobumine lõpetas atakid 

    Kuid abi on olnud ka praktilisem. Nimelt muutusid tema haigushood ravimitest hoolimata sagedaseks ja Heinar otsustas tarvitusele võtta Soome Meniere’i Liidu ajakirjast Meniere-Posti loetud ja tõhusaks tunnistatud nipi: soola ei tohi toidule lisada. "Nüüd ei tarvita ma soola juba neli aastat ja sellest saati pole mul ka ühtegi tõsisemat haigushoogu olnud," kinnitab ta. Tõsi, soolata elu ei ole kerge, sest poest on vähese soolasisaldusega asju peaaegu võimatu saada. Heinari abikaasa käis algul poes luubiga ja uuris toiduaineetikette. Kui aga toitudele soola ei lisa, kas need süüa sünnivad? "Sellega harjub. Väga paljud maitseained asendavad soola," kinnitab Heinar. Ta on kuulnud ka kurtmist, et inimesed ei suuda magedat toitu süüa. "Kui on valida, valin mina kindlalt tervise!" ei ole mees nelja aasta jooksul soolatoosi poole isegi vaadanud. Peale soola ei tule Meniere’i haigust põdevatele inimestele kasuks ka kohvi, alkoholi, tubaka ja mullivee tarbimine ning stress. Heinar on veendunud, et kuigi Meniere’i haigusest ei saa terveneda, on soolast loobumine talle igati kasuks tulnud. "Ühe 71aastase inimese kohta pole mu tervisel nüüd väga vigagi," sõnab ta.

Artikkel "Terviselehes"

Teadmisi ja tuge Meniere`i tõve korral

      Urho Roivanen, Soome  Meniere-liit
​      23. detsember 2010

      Aastavahetusel tutvusid interneti vahendusel kaks Meniere`i tõbe põdevat inimest. Sellest sai alguse kirjavahetus, mis põhjustaski siinse artuikli sünni.  Neid kahte inimest eraldab Soome laht, kuid mitte keel, sest Eestis elav inimene oskab suurepäraselt soome keelt ja soome saatusekaaslane samamoodi eesti keelt. Koostöö tulemusena tekkis mõte selgitada välja selle haigusega seotud organisatsioonid  Eestis ja Soomes ning uurida koostöövõimalusi Meniere`i tõve käes kannatavate inimeste abistamisks. Sellega seoses jõuri tulemusele, et Soomes tegutsev Meniere-liit võiks soovi korral anda vajalikku informatsiooni selle haiguse kohta ka eestlastest menieerikutele ja võimaluse korral pakkuda otsest abi ja koostööd.

Mis on Meniere`i tõbi?  

     Meniere`i tõbi on harvaesinev ja sellest tulenevalt vähetuntud sisekõrva haigus, millele on tüüpiline kohin haiges kõrvas, kuulmislangus ja pearinglus. Selleks, et rääkida lõplikult diagnoositud Meneiere`i tõvest, peab inimesel esinema kolm põhilist haigusnähtust:
* kuulmislangus, mis on kindlaks tehtud vastavate mõõtmiste tulemusena,
* kohin ehk nn. tinnitus või survetunne kõrvas ning
* jätkuvad pearinglushood, mis kestavad vähemalt 20 minutit.    
   Haiguse algstaadiumis ootamatult esinevad nähud võivad tunduda hirmutavate ja masendavatena, eriti juhtudel, kui nende nähtuste kindlakstegemine võtab aega. Ehkki see haigus on tuntud juba üle 150 aasta ja seda on uuritud, ei tunta sellest hoolimata haiguse tekkepõhjust.Just seetõttu on haigetele tähtis saada teadmisi, soovitusi ja tuge toimetulekuks.

Mis on Soome Meniere-liit?     

     Liidu (Suomen Meniere-Liitto r/y) eesmärk on parandada menieerikute elukvaliteeti. Selle saavutamiseks kasutatakse haigete informeerimist , ravivõimaluste pakkumist ja vahendustegevust haigete ja raviorganisatsioonide vahel. Suur osa liidu tegevusest hõlmab tasuta informatsiooni interneti vahendusel, kuid kõikidest liidu tegevustest võivad siiski osa võtta vaid tegistreeritud liikmed. Liikmeteks võivad astuda niihästi üksikisikud, kui ka vastava suunitlusega rühmad. Praegusel hetkel kuulub liitu 1600 üksikisikut ja 13 rühma, kelle tegevus ulatub kõikjale Soomes. Kõige tähtsamaks liidu tegevuseks on Meniere`i-Posti väljaandmine. Leht, mis annab teada haigusest, selle uuringutest ja ravist, ilmub neli korda aastas ja liidu liikmed saavad seda lugeda ka internetis. Soome Meniere`i Liit on võtnud osa Tampere Ülikoolis toimuvatest uuringutest, mille tulemusena võetakse eeloleval kevadel kasutusele interneti vahendusel tegutsev informatsioonilehekülg, mida kasutatakse abivahendina seda vajavate inimeste informeerimiseks. Eriline tähtsus on sellel äsja haigestunute ja nende jaoks, kellel taasaktiveerunud haigushood segavad normaalset elurütmi. Tavaliste informatsioonikanalite kaudu on raske pääseda iga abivajava inimese juurde, keda Soome eeldatakse olevat umbes 30 000. Arvestades rahvaarvu ja haigestunute suhet, on Eestis nende inimeste arv umbes 7000.

Kuidas saame aidata Eestis?   

    Soome Meniere`i Liit võiks proovida tasuta lehe jagamist Eesti kõrvakliinikutele ja kontaktisikutele ehk siis sellistele inimestele, kes tegutsevad menieerikutega ja oleks nõus vajaduse korral kõnealust infot jagama. Nendeks võiksid olla kõrvaarstid, kuulmisuuringuid teostavad inimesed ja ravist huvitatud patsiendid ise. Aklustuseks võiks avaldada Menoere-Posti erinumbri, mis sisaldaks eestikeelseid teateid ja uudiseid Meniere`i tõvest ja selle ravist. Juhul, kui soovitakse laiendada tegevust Eestis, võiksid soovijad liituda tasuta nn. "külalisliikmetena" või rühmana Soome Meniere`i Liiduga. Samuti võiks keegi Eestist võtta osa liidu juhtkonna tegevusest ja hankida selle kaudu rohkem teateid ravi kohta. Võimalusi on palju, eelpool mainitu on veel projekti staadiumis.

Meniere`i Liidu motiivid     

     Soome Meniere`i Liidule tähendaks tegevus Eestis uut võimalust koguda asjast huvitatuid, sealhulgas ka nooremate inimeste hulgast. Kokkupuude sugulasrahvaga toob kaasa uusi kontakte ja aitab tekitada vastastikku huvi kas või keeleõppimiseks , nagu selle artikli kirjutaja puhul. Igasugune uudsus innustab inimesi ja just uudsust ühisettevõtmine ka kätkeb. Vabatahtlikule tegevusele toetuse leidmine on alaline probleem, millele ei ole lihtsaid lahendusi. Ka kõiki praeguse liidu tegevusi ei saa katta liikmemaksudega, osa vajalikku vara tuleb hankida toetuste kaudu. Tegevuse eelduseks on liidu tõsiseltvõetavus ja tegevuse tähtsus. Kui sellega kaasnevad teadusasutuste uuringud ja rahvusvaheline sidusus, on tõenäolisem võimalus Euroopa Liidustki abi saada.

Artikkel Rakvere ajalehes "Kuulutaja"

http://www.kuulutaja.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=5828:tinnitus-ja-sellega-toimetulek&catid=47:tasub-teadahttp://www.kuulutaja.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=5828:tinnitus-ja-sellega-toimetulek&catid=47:tasub-teada

Tinnitus ja sellega toimetulek      

 
   Autor: Heinar Kudevita
   Reede, 23. november 2012

   Paljud inimesed on kuulnud ja kuulevad pidevat vilet, kohinat, madala- või kõrgetoonilist undamist kõrvas. Millest see on tingitud? Vastab Heinar Kudevita, Eesti Tinnituse ja Meniere'i Ühingu esimees
    Statistika kohaselt kannatab umbes viiendik kogu inimkonnast kõrvakohina ehk tinnituse käes. Paljude inimeste jaoks on tegemist väga segava nähtusega, mis mõjutab otseselt nende igapäevast elu. Mõnel juhul on kuuldav heli nii vali, et inimene ei ole võimeline isegi uinuma. Tinnitus on jäänud ja tõenäoliselt jääb veel pikaks ajaks mõistatuseks ka klassikalisele meditsiinile. Tinnituse tekkepõhjust ja olemust on püütud selgitada, kuid siiani on need selgitused jäänud pigem oletuste tasemele, seda enam, et inimesed kogevad tinnitust erinevalt. Kuidas avaldub tinnitus? Tinnitusest võib rääkida tunduvalt pikemalt, kui seda võimaldab leheruum. Asjast huvitatud võivad sellest täpsemalt lugeda ajakirjast "Meniere", mis on välja antud seni vaid veebiversioonina. Selle leiab aadressil http://meniere-haigus.simplesite.com.
      Rääkides tinnitusest tuleb ennekõige mainida, et tinnitus ei ole haigus, vaid sümptom, mis viitab mingile tervisehäirele või tagajärjele. Tinnitus võib tekkida pikemat aega mürarikkas keskkonnas viibimise, peaga seotud traumade, operatsioonide või mõne ravimi tagajärjel. Üks haigustest, mis kutsub esile tinnituse, on suhteliselt harvaesinev Meniere'i haigus. Samuti võib inimene tajuda vere pulseerimist kõrva ülipeentes veresoontes. See on tavaliselt mööduv nähtus ega kuulu tinnituse alla.
     Oma olemuselt on tinnitus inimese poolt subjektiivselt tajutav heli, millel ei ole välist heliallikat. Tinnitus võib olla kuuldav ühes, harvemini mõlemas kõrvas. Uuringute põhjal võib öelda, et tinnitus esineb kõikidel inimestel, kuid suurema osa inimeste puhul on see nii vaikne, et ümbritsev taustamüra summutab selle.
     Paraku paljude jaoks ei ole asi nii lihtne. Nende jaoks kujutab tinnitus endast tõelist kannatuste rada, mis oma intensiivsusega segab igapäevast elu. Kuna tinnitus on eriti hästi tajutav just vaikuses, siis keskendumine on selle all kannatavate inimeste puhul peaaegu võimatu. Ei ole väga harvad ka juhused, kui inimesed on tinnitusest tingituna sooritanud või üritanud sooritada enesetappu. Meditsiini ajalugu on talletanud meile hollandi maalikunstniku Vincent van Goghi loo, kes tinnitusest tingitud meeltesegaduses lõikas endalt kõrva.

Kas tinnituse jaoks leidub ravi?

     Kuna tinnituse täpset olemust ei ole suudetud veel kindlaks teha, siis ei saa rääkida ka mingist konkreetsest ravist. Mõnel määral on abi rahustitest, mis vähendavad stressi. Tõsi küll, internetist võib leida üsna mitmeid artikleid, milles reklaamitakse üht või teist vahendit tinnituse raviks. Enamasti on nende artiklite juures ka arvukalt kiitvaid hinnanguid rahulolevatelt patsientidelt. Kahjuks on tegemist vaid osava reklaamiga ja ühtegi reaalset tervenemisjuhtu ei ole ametlikult teada.
   Tinnitust on võimalik maskeerida teise, nn. taustaheliga, mis ületab oma helitugevuselt mõnevõrra tinnituse. Selleks kasutatakse maskereid, mis sarnanevad kuuldeaparaatidega, kuid mis erinevalt kuuldeaparaatidest genereerivad vajaliku sagedusega helisid. Kodustes tingimustes on võimalik kasutada mõnda muud heliallikat - raadiot, televiisorit või ka näiteks miniatuurset tubast purskkaevu. Vaegkuuljate puhul võib olla sellega probleeme, sest tasane heli ei ole neile kuuldav, pidev vali heli aga võib segada kaasinimesi.
    Siiski on olemas ka veel üks võimalus tulla toime tinnitusega ja sellega kaasneva stressiga. Protsessi eeliseks on, et selle puhul ei kasutata mingeid ravimeid, see ei tekita mingeid väljaminekuid, puuduseks on aga see, et nõuab inimeselt pikaajalist aktiivset tegutsemist. Tegemist on tinnituse ümberõppega, mille puhul inimene õpib elama koos tinnitusega, surudes teadlikult tagaplaanile selle poolt tekitatud ebameeldivused. See näib esmapilgul võimatuna, kuid nii see siiski ei ole. Paljud inimesed on saanud kergendust, järgides suhteliselt lihtsaid juhendeid. Ainuke asi, mida sel puhul nõutakse, on järjekindlus.

Meditatsioon

     Tinnituse ümberõppeks on olemas mitmeid meetodeid, peatume siin ühel neist - meditatsioonil. Tähelepanekud on näidanud, et mediteerimine võimaldab inimesel vähendada tinnituse poolt esilekutsutud stressi ja pikemaajalise mediteerimisega on võimalik saavutada sisemine harmoonia. Rootsis ja Soomes tegutsevad suuremate kliinikute juures kabinetid, kus asjatundjad juhendavad mediteerivaid gruppe ja üksikisikuid. Mediteerimist võib vaadata kui organismile vaimse puhkuse võimaldamist. Selle käigus puhastatakse teadvus mõtetest ja tajutakse vaid käesolevat hetke. Ma ei hakka siinjuures lahti seletama mediteerimistehnikat, sest jutt läheks liiga pikale. Iga huvitatu võib leida vajalikku materjali kirjandusest või intenetist.
    Mediteerimisega liitub palju eelarvamusi. Tegelikult ei ole selles midagi salapärast. Sellega suudab hakkama saada igaüks, kes on saanud mõninga ettevalmistuse. Kuid jällegi peab rõhutama järjekindluse olulist osa. Ei ole piisav, kui mediteeritakse vaid siis, kui see meelde tuleb või selleks juhuslikult aega leitakse.
     Alustada on lihtsam grupis. Hiljem, kui meditatsioonitehnika, mis ei ole keeruline, on omandatud, võib jätkata iseseisvalt. Mediteerimise puhul tuleb silmas pidada, et tegemist on pikaajalise, tihti aastaid kestva protsessiga. Paljud inimesed on loobunud mediteerimisest just selle tõttu, et loodetud tulemus ei ilmne kiiresti. Oma tervise ja heaolu huvides peaks siiski iga inimene nägema natukenegi vaeva. See on tulemust väärt.
     Heinar Kudevita esineb loenguga tinnitusest Rakveres, Lille 8, Puuetega Inimeste Kojas 26. novembril kell 13.    

​Artikkel SML ajakirjas Meniere-posti

https://suomenmeniereliitto-fi-bin.directo.fi/@Bin/32e80a07a130078165a89944afdfcbc7/1593622683/application/pdf/227945/Meniere-posti%201%202013.pdf

       Soome Meniere-Liidu poolt väljaantava ajakirja Meniere-posti toimetaja pr. Marjukka Laitinen tegi 2013. aastal mulle ettepaneku kirjutada artikkel sellesse ajakirja. Avaldan alljärgnevalt selle artikli tõlke:

Ühe eesti menieeriku jutustus

   Minu nimi on Heinar Kudevita. Olen 73-aastane mees, kes on kannatanud Meniere`i haiguse ja sellega liituva tinnituse all alates 1980. aastast.      Minu juhtumit võib vaadata, kui nn. klassikalist haigust. Alguses kogesin vaid pearinglust, millega ei liitunud tasakaalukaotust. Tinnitus ja kuulmislangus lisandusid alles hiljem. Esimese kuuldeaparaadi sain alles aastal 1995. Kuid alustan algusest.     1980. aasta sügisel sain esimese haigushoo, mille ajal kogu minu keha muutus hetkega higiseks, vasak kõrv tundus olevat lukus ja iiveldus oli tugev.
    Minu abikaasa viis mind kõrvaarsti vastuvõtule kiirabihaiglasse, kuna survetunde tõttu kõrvas oletasin, et põhjus on seal. Uuringu tulemusena selgus, et kõrv on täiesti puhas. Sain rahustava tableti (eleeniumi) ja saatekirja Tõnismäe haiglasse kus valvearst sooritas tavapärase läbivaatuse, esitas mõne küsimuse, kuid ei leidnud midagi haigusele viitavat. Mul lasti puhata tunnikese. Kuna uuringu tulemus ei näidanud midagi, pääsesin koju. Küsimus jäi siiski vastuseta, mis juhtus?    
J    ärgmine haigushoog, seekord juba tõeline, koos tasakaalukaotusega, juhtus kuu aega hiljem. Peale sellest toibumist käisin Tallinna Pelgulinna Polikliinikus tollase rajooniarsti vastuvõtul, kes suunas mind neuroloogi juurde. Aastaid hiljem, olles lugenud oma saatusekaaslaste jutustusi nende poolt läbitud kadalipust, pean tänama õnne, sest noor meesarst tuvastas kohe minu haiguse sümptomid. Nii ei olnud mul vaja elada teadmatuses, nagu paljud sama haigust põdevad.  
     Neuroloog, kes veelgi on tööl samas polikliinikus, määras mulle trental-nimelist ravimit. Ma ei ole kindel, kas sellest oli kasu, kuid järgmine haigushoog tuli alles paar aastat peale seda, kui ma olin jõudnud unustada kogu juhtumi. Seekord oli atakk juba väga tõsine ja sellega liitus juba ka tinnitus. Ja sellest alates haigushood sagenesid. Sain mitmesuguseid ravimeid, muu hulgas stugeroni aju verevarustuse parandamiseks. Kuna elasin siis juba teises rajoonis, ei saanud ma enam külastada oma tuttavat neuroloogi (sel ajal patsiendil ei olnud valikuvõimalust), vaid ma pidin käima teise arsti vastuvõtul, kellel ei olnud kogemusi Meniere`i haigusega.   
     Jätan vahele kümne aasta jooksul kogetud kannatused, sest neid oskab endale ette kujutada iga menieerik isegi. Kuna arstide "arsenali" oli ilmunud betaserc, siis minule seda ka määrati. See ei aidanud mind vähemalgi määral. Haigushoogudest kujunes minu iganädalane rutiin ja töölkäimine oli muutunud probleemiks (töötasin elektrikuna ja Meniere`i haigus kuulub keelatud haiguste nimekirja). Oli oht kaotada ka juhiluba. Tihti sain kaks haigushoogu öösiti, mille tulemusena tulevik tundus tumedana.    
     Kuid mul oli õnne!  See  ilmutas end arvuti kujul, mille hankisin 1999. aastal.    Kuna ma ei olnud leidnud oma haiguse kohta kirjandusest mingeid andmeid ega saanud neid ka arstidelt, hakkasin otsima neid internetist. Ja leidsingi! Ehkki siis oli minu inglise keel veel üsna mannetu, suutsin siiski sõnaraamatute abil loetust aru saama. Enne kõike leidsin Soome Meniere-liidu kodulehe. (Soome keel on minu jaoks, nagu teine emakeel). Teadmisi hakkas tulema! Lugesin kõike, mida vähegi leidsin ja jõudsin tulemusele, et minu toitumisharjumused muutuvad järsult. Soola ja kohvi tarbimine lõppes päevapealt. Prügikasti lendasid ka kõik karastusjoogid. Ma ei suitsetanud ja alkoholigi tarbisin üsna mõõdukalt. Nüüd lõppes seegi vähene. Ja haigushood kadusid! Juhus? Ma ei usu sellistesse juhustesse.
     Praegu saan hakkama üsna hästi. Tinnitus on minu igapäevane kaaslane ja vahete-vahel ka väga tugev, kuid ma olen leppinud sellega, ja see ei häiri mind. Ka parem kõrv haigestus, kuid kuna oli kaotanud kuulmisvõime sellest juba viieaastasena läbipõetud keskkõrvapõletiku tagajärjel, siis see ei kujunenud minule probleemiks, välja arvatud, et nüüd "laulavad" mõlemad kõrvad ja mitte alati samal viisil.    
     Kui olin elanud umbes aasta ilma haigushoogudeta (tõsi küll - väikeseid haigushoogusid esines aeg-ajalt, kuid need möödusid paari minutiga ega põhjustanud töövõime kaotust), hakkasin mõtlema, et Eestis on kindlasti teisigi inimesi, kes kannatavad sama haiguse all. Ja nii sündis aastal 2001 minu esimene koduleht https://tinnitus-meniere.webador.com
2011. aastast alates avaldan seal ka minu poolt koostatud Meniere ajakirja, kus on artikleid isiklikest kogemustest, aga ka inglise ja soome keelest tõlgitud tekste. Mul on ka mõningaid kontakte muude Meniere-ühingutega.    
    Kui ma olin pääsenud haigushoogudest unistasin võimalusest asutada mingi klubilaadne üritus, mis ühendaks menieerikuid. Kuna minu organiseerijavõimed on kahjuks üsna tagasihoidlikud, jäi see üritus lõpule viimata. Põhiliselt seetõttu, et inimesed, kes minuga ühendust olid võtnud, ei ilmutanud koostöövalmidust.   
    2009. aastal tutvusin interneti vahendusel härra Urho Roivaneniga Soome Meniere-liidust, kes oli leidnud minu kodulehe ja tegi ettepaneku kohtuda Tallinnas. Nõustusin muidugi rõõmuga ja nii sai alguse meie tutvus.

     Samal aastal võttis minuga ühendust Eesti Vaegkuuljate Liit ja pakkus omalt poolt koostööd. 2011. aasta veebruaris asutati Eesti Tinnituse ja Meniere`i Ühing, mille esimehena olen seni tegutsenud. Miks just Tinnituse ja Meniere`i Ühing? Otsus ühingu moodustamiseks sündis EVL poolt organiseeritud tinnitust käsitleval loengul, millest võttis osa ka Meniere`i haigust põdevaid inimesi. Kuna huvitatute vähese arvu tõttu ei olnud mõttekas asutada kahte eri ühingut, otsustasime liituda. Tinnitus probleemina on meil ju ühine.

Raske algus

    Meie ühingu tegevus on olnud vaevarikas. Praeguseks on meil vaid 8 ametlikku liiget, ehkki huvitatuid on ka väljapool Tallinnat. Facebookis on meil Tinnituse ja Meniere`i foorum, millest võtab osa 15 inimest üle kogu Eesti. Meie tegevust on raskendanud ka informatsiooni puudulikus. Olen käinud paaril korral pidamas loenguid tinnitusest ja meditatsioonist Rakveres, kirjutanud mõningaid artikleid ajalehtedes. Tagasiside on olnud vähene. Siiski oleme jätkanud tegutsemist. Soome keeles on vanasõna: puu otsa ronimist alustatakse tüvest. Seda tüve me olemegi ehitamas.
     Eesti Vaegkuuljate Liiduga on meil hea koostöö. Kuna meil ei ole oma kogunemiskohta, siis EVL on lubanud meil kasutada neile kuuluvaid ruume. Meie kokkutulekud toimuvad iga kuu viimasel neljapäeval kell 18.00, välja arvatud suvel, kui me peame mõnekuuse vaheaja ja koguneme taas septembris. Probleemiks on ühenduse pidamine ühingu liikmetega. Need, kellel on arvuti, saavad lihtsalt hakkama, kuid kaugeltki kõigil seda võimalust ei ole. Osa neis kannatab kuulmispuude all, seega ei saa nad ka kasutada telefoni. Klassikaline kirjakirjutamine on aeganõudev ettevõtmine. Kuna mitmed meie ühingu liikmed on tööealised, algab meie koosolek alles kell 18.00, mis omakorda on eakatele pensionäridele vastuvõtmatu pimeduse ja libedate tänavate tõttu.     Kokkusaamistel kas mina või keegi teine esitab lühikese ettekande, kuid sagedamini me lihtsalt vestleme. Praktika näitab, et selline meetod meeldib inimestel kõige rohkem.

Ka arstid vajaksid selgitust

      Arstidega ei ole meil siiani olnud koostööd. Meie ühingu väiksuse tõttu ei suhtuta meisse tõsiselt. Ehkki mõned arsti, kellega olen rääkinud, tunnistavad, et nad on heitnud pilgu minu kodulehele, suhtuvad nad sellesse, nagu laste ajaviitesse. Meniere`i haigusele spetsialiseerunud arsti Eestis ei ole. Olen kohtunud arstidega, kes kinnitavad, et nad tunnevad Meniere`i haigust, kuid sellega nende erudeeritus lõppebki. Mingeid ravivõimalusi peale betaserci nad ei paku. Üks kiirabiarst, kelle minu abikaasa mulle kunagi kutsus, ei olnud kuulnudki sellisest haigusest, teine pidas seda vaid naistel esinevaks haiguseks. Seetõttu ei ole meil siiani olnud mingit vajadust koostööks. Internetist saadud info on piisav ja lisaks kasutan andmete jaoks Soome Meniere-liidu poolt mulle saadetavat Meniere-posti.     Oleksime muidugi rõõmsad, kui saaksime teha koostööd Soome Meniere-liiduga. Oleksime rõõmsad, kui see hõlmaks ka meie arste. Ehk õnnestub seegi kunagi Soome Meniere-liidu abiga.      

     Soome Meniere-liit on hinnanud minu tagasihoidlikku tegevust liidu kõrgeima autasu - kuldse rinnamärgi ja aukirjaga. 

Kokkusaamiselt Soome Meniere-Liidu esindajatega. Vasakult: Aino Tiainen SML, Ene Oga, Heinar Kudevita, Kirsti Salovaara SML, Mikko Seeskorpi SML, Imbi Taniel, Andrus Helenurm, Äli Roodemäe, Urho Roivanen SML

Artikkel ajakirjas Pärnu Postimees
23.12.2013

https://parnu.postimees.ee/2606524/meniere-i-haigus-mis-see-on

Artikkel on tasuline

Meniere’i haigus – mis see on?

Artikkel ajakirjas "Tervis PLUSS" detsember 2014.

Minu tervise lugu

     Heinar Kudevita (75) on ligi poole oma elust elanud koos Meniere`i haigusega. See on ebamugav ja ravimatu tõbi, millega kaasnevad tasakaaluhäired, tinnitus ja kõrvakuulmise vähenemine.

Kui tasakaal jupsib

    Tekst Kristina Traks. Foto Aivar Kullamaa 

      Heinarit tabas esimene haigushoog 40-aastaselt. „Vaatasin õhtul televiisorit, kui olin äkki üle kere läbimärg ja kattusin külma higiga. Pearinglust polnud, kuid kõrvadesse tekkis survetunne. Läksin nimeka kõrvaarsti juurde, kes vaatas mu üle, tunnistas täiesti terveks ja saatis koju,” räägib Heinar
      Järgmine haigushoog aga ei lasknud end kaua oodata. Heinar kirjeldab hoogu nii: „Äkitselt kaob igasugune ruumitaju. On tunne, et mina seisan paigal ja terve maailm pöörleb. Enesetunne on kohutav, see on nagu äärmiselt raske pohmell. Selliste haigushoogude ajal tekib paratamatult tunne, et parem oleks vist surra, kui midagi sellist üle elada, ütles kord üks minu tuttav menieerik. Ega ta ei eksinud, sest haigushoo ajal on tunne, et igasugune elutahe jätab maha. Ainult pikali saab olla ja vaid ühes kindlas asendis. Nii kui natuke pead liigutada, tekib hirmus peapööritus ja iiveldus, silmi ei saa fokuseerida – näiteks vaatan midagi, aga see hakkab justkui alla langema. Üks töökaaslane ütles mulle, et kui sa saad pikali olla, siis saad ju vähemalt lugeda. Aga ma ei saa isegi mõelda, mis lugemisest siin veel rääkida... Kestab see õudus kaks-kolm tundi, halvemal juhul paar päeva.”
      Õnneks sattus Heinar kiiresti neuroloog Allan Väljataga jutule, kes diagnoosis tal Meniere`i haiguse. Määrati ka leevendavad ravimid, kuid ega neist palju abi olnud, sest haigus ei ole ravitav. Heinari haigushood mõneks ajaks küll leevenesid, kuid siis tulid jälle tagasi. „Nüüd aga polnud mul enam kuskile minna, sest diagnoos oli käes ja ravi haigusele ju pole,” sõnab ta. Arste ei ole ta enam ammu oma haigusega tüüdanud.

Pidev heli kõrvas

      Meniere`i haigusega kaasneb ka kuulmise nõrgenemine ja tinnitus. Heinaril on 1996. aastast kuuldeaparaat ja ta ise ütleb, et kõrvakuulmise vähenemine teda seganud pole. „Panen kuuldeaparaadi kõrva ja kuulen jälle. Ja kui ei taha kuulda, võtan aparaadi ära. Naaberkorterist kostev muusika mind ei sega,” muigab ta.
     Ka tinnitusega on mees aastate jooksul õppinud koos elama ega pane seda enam tähelegi. Tinnitus on heli, mida inimene tajub ühes või mõlemas kõrvas või peas, ja millel ei ole välist heliallikat. See võib kuulduda nagu pirin, kohin, sumin jne. „Mul hakkas vaikselt kõrvas pirisema ja see läks aina valjemaks. Nüüd undab päris kõvasti. Üsna tüütu, kuid Meniere`i haiguse juures on see kõige väiksem mure. Ma olen ennast meditatsiooni abil tinnitusega harjutanud, kuid tean, et see võib inimestele nii häiriv olla, et eluisu kaob ära.,” ütleb Heinar. „Niikaua kui inimene ei lepi faktiga, et tinnitus on osa temast, võib see tõesti hulluks ajada.”
       Heinaril on olnud ka hetki, kus kumin kõrvades täiesti lakkab. „Siis tunnen, milline jumlik tunne on vaikus,” ütleb ta. Eriti hulluks muutub tinnitus stressirohketel aegadel, stressi välrimine ongi üks tinnituse põhilisi leevendajaid. Samas on see paras nokk-kinni-saba-lahti-olukord: tinnitus tekitab stressi ja stress omakorda võimendab tinnitust.
     On olemas ka nn. tinnituse ümberõpe, kus prühholoog sisendab, et tinnitus ei ole midagi ohtlikku ja las ta piniseb. Inimene pikapeale harjub selle heliga ära. Samas aga mõjub tinnitus igale inimesele erinevalt. Ja ta võib muuta inimese ka nö. vaimseks invaliidiks, kes ei suuda enam keskenduda, töövõimet pole ollagi ja magada ka ei saa.

Töötas kõrgustes

     Haigestudes oli Heinar parimas tööeas mees. Tema tööks oli ehitustõstukite paigaldamine – ta töötas kõrgustes, kus tihti nooremadki mehed olla ei julgenud. „Muidugi ma kartsin, et üleval töötades tuleb haigushoog peale, kuid mul läks õnneks, nii ei juhtunud. Üldse on mind jaigushood tabanud enamasti öösiti ja siseruumides, värske õhu käes on seda harvaette tulnud,” räägib ta.
     Haigusest hoolimata töötas Heinar kuni 2007. aastani. Ta oli hinnatud töömees ja jätkas töötamist ka pensioni eas. „Tihti küsitakse, kas Meniere`i haigus on ohtlik. Muidu ei ole, kuid kui kukkudes ennast vigastad, siis võib ka ohtlik olla.” Selsamal põhjusel on ohtlik ka autot juhtida, sest haigushoog ei anna tulekust enne kuidagi märku. Heinaril on ka autoroois halb hakanud, kuid õnneks polnud ta üksi ja sai juhtimise üle anda.
      Igapäevatoimetustes peab Heinar kogu aeg oma haigusega arvestama. Näiteks on ta üsna abitu pimedas – tasakaal ja ruumitunnetus kaob, kui seinalt või mõnelt mööblitükilt abi ei otsi. Tänaval kõndides võtab mees alati silme ette mõne orientiiri, olgu selleks siis aed, kõnniteeäär, mahatõmmatud joon või ka objekt kaugemal. „Aga väljakut ületada on mul raske, sest seal puudub orientiir. Ja mõnele võib tunduda, et sellel mehel on küll 100 grammi kangemat sees, sest päris sirgelt käia on mul keeruline,” selgitab Heinar.

Abi soolavabast dieedist

     Internetiajastu alates sukeldus Heinar netti ja avasta oma haiguse kohta palju uut infot. Muu hulgas ka, et tõve leevendamiseks soovitatakse soolavaba dieeti. Ta hakkas muidugi kohe seda katsetama ja tõesti – suured haigushood kadusid. Jäid vaid väikesed paari-kolmeminutilised. „Ma ei lisa ühelegi toidule soola. Supp ongi mage. Poetoodetest valin ka vähem soolaseid. Sellega on täiesti võimalik harjuda, kui tulemus on palju parem enesetunne,” sõnab ta. Kuigi suur peopidaja ei ole Heinar kunagi olnud, on ta nüüd haiguse pärast täielikult loobunud ka alkoholist ja tubakast.
     Aastakümnete pikkusele haigusega koos elamisele vaatamata on Heinar säilitanud positiivse meele. Kuidas küll? Ta nimetab ennast täielikuks flegmaatikuks ja ütleb, et just tänu rahulikule meelelaadile on olnud haigusega leppida kerge. „Mul on ju kõik kehaosad alles ja ainult mõnikord pea käib ringi.. See haigus pole maailmalõpp,"  sõnab ta. „Mul on vedanud ka sellepärast, et mu ümber on toetavad inimesed. Hästi oluline on, et lähedased saaksid aru, et haige pole pikali sellepärast, t ta on laisk või ei viitsi püsti tõusta, vaid et ta tõesti teisiti ei saa. Olen õppinud selle haigusega koos elama, sest muud varianti polegi.”
      Seda suhtumist püüab Heinar Eesti Tinnituse ja Meniere`i Ühingu kaudu viia ka teiste selle tõve all kannatajateni. Ta on võtnud endale eesmärgiks inimesi võimalikult palju salapärase haiguse alal harida. Iga kolme kuu tagant annab Heinar välja temaatilise internetiajakirja, suhtleb menieerikutega üle maailma, korraldab ühingu asju, käib palju koolitustel ning koolitab ka ise. „Kui ma saan kuidagi inimesi aidata, olen väga rahul. Ja teadmine, et meietaolisi on rohkem, annab samuti jõudu juurde,” kinnitab ta.

Artikkel ajakirjas "Tiiu" juuni 2020

Alati tiksub kuskil viitsütikuga pommike”

    Tekst Liisi Seli; foto Robin Roots

​     Tallinlane Heinar Kudevita (80) on nelikümmend aastat elanud koos tõvega, millel on peen prantsusepärane nimi: Meniere’i haigus. Oma kogemused võtab ta kokku lausega: “Alguses kardad, et sured, ja hiljem kardad, et ei suregi!”
     Humoorikas ütlus, mis pärineb tegelikult ühelt Heinari “kaaskannatajalt”, tabab hästi selle piinarikka haiguse olemuse, mida on kõrvalseisjale raske kirjeldada.
    Teeme intervjuud Heinariga meili teel, sest Meniere`i haiguse üks sümptomitest on kuulmispuue. Selle tulemusena ei ole ta võimeline kasutama telefoni ega ka muid akustilisi sidevahendeid. Kuid Heinar on osav kirjutaja.
       Ta oli 40aastane, kui haigus 1980. aasta septembris ilma mingi hoiatuseta algas. Mees istus koos abikaasaga kodus televiisori ees, kui oli järsku sekundite jooksul kaetud külma higiga. “Enesetunne oli kohutav. Mitte ükski senine kogemus ei olnud sellega võrreldav. Kuna mingit nähtavat põhjust ei olnud, tekkis hirmutav tunne,” kirjeldab Heinar pearinglushoogu, mis kestis paar tundi. Sellega kaasnes tugev surve kõrvas.
      Mees kargas ehmatusega püsti, taipamata, mis on juhtunud. Tema abikaasal õnnestus leida auto, millega sõideti Mitšurini tänavale vältimatu abi punkti. Sealne kõrvaarst andis patsiendile ärevusevastase tableti.
     Haigushoog taandus, kuid ühel ööl kordus kõik uuesti. Lisandusid tasakaaluprobleemid. Hommikul sõitis Heinar arsti juurde. “Mul oli õnne, sest noor neuroloog Pelgulinna polikliinikus pani mulle ilma mingite uuringuteta kohe alguses täpse diagnoosi,” märgib ta. Paljudel sellist õnne pole, sest Meniere’i haigust ei tunta sageli ära.
       Kuigi prantsuse arst Prospèr Ménière seletas selle haiguse lahti juba 1861. aastal, ei teata veel siiani selle olemust ega tekkimise põhjuseid. Haiguse tõttu suureneb vedeliku rõhk sisekõrvas. See kahjustab poolringkanaleid, kus asub tasakaaluelund, ja ühtlasi ka “tigu” ehk kuulmisorganit.
      15 protsendil juhtumitest on haigus geneetiline, kuid samas võib see häda tabada igaüht. “Öeldakse, et kõige tavalisemalt haigestutakse 40 – 60 aasta vanuses, kuid teatakse ka palju nooremalt ja vanemalt haigestunuid,” kirjeldab Heinar.
     Meniere`i haiguse kolm olulist sümptomit - raskekujuline pearinglus, tinnitus ja kuulmislangus - ei ilmne paraku üheaegselt. Kõigi kolme tunnuse väljendumiseni võib kuluda aastaid. Seejuures on haiguse kulg väga individuaalne. “Kuidas ja mille põhjal minu neuroloog õige diagnoosi pani, on mulle siiani arusaamatu,” tunnistab Meniere’i põdeja.

Nagu ringi keeratud võrkkiiges

     Heinari haigushood hakkasid järjekindlalt korduma. Need tekkisid ootamatult, enamasti öösel magamise ajal.
       “Seda võib ette kujutada nii, et inimene lamab võrkkiiges ja äkki, ilma mingi hoiatuseta, keerab keegi selle ringi,” püüab mees oma kogemusi sõnadesse panna. “Tunne on selline, nagu ootaks inimene kohe-kohe maha prantsatamist, kuid seda ei järgne. Enesetunne on kirjeldamatult kohutav. Saabub iiveldus koos hirmsa oksendamisega, kuid see ei too mingit kergendust.”
      Hoogude ajal suudab Heinar lamada vaid ühel küljel. Kui ta pead kasvõi natukenegi liigutab, hakkab ümbrus keerlema. “Silmad ei suuda tabada ühtegi punkti, silmaterad liiguvad tahtele allumatult,” kirjeldab ta nähtust nimega nüstagm. “Keha on kaetud higiga, vaheldumisi on kord kuum, kord külm. Südametegevus on nõrk.”
      Selline hoog kestab kolm-neli tundi. Alles siis on võimalik haigel pilku millelegi kinnistada ja ettevaatlikult pead pöörata. Nõrkustunne säilib veel paar päeva.
       Kõigi nende hoogude ajal on Heinari kõrval seisnud tema abikaasa, keda mees nimetab imeliseks inimeseks.“Abikaasa tegevus seisneb läbihigistatud ihu- ja voodipesu vahetamises, vähemalt kolm korda ühe haigushoo jooksul. Samuti kummeli- või palderjanitee valmistamises. Enamuse ajast soovib haige olla üksi.”
       Haigushoogude vahepeal toimis Heinari organism normaalselt, kui välja arvata pidev tinnitus, mis püsib praegugi. See võib olla vaikne, kuid muutuda hetkega valjuks. Esineb kohinat, undamist, vilet, aga ka muusika- või inimhäältele sarnanevat heli.
       “Paljud ütlevad, et just tinnitus on neile kõige raskemini talutav. Siiski on sellega toimetulek individuaalne. Mind ei see ei häiri, seda tuleb võtta kui paratamatust,” tunnistab menieerik.
        Pikkamööda arenes Heinaril välja ka kuulmislangus, mistõttu hakkas ta 1995. aastal kasutama kuuldeaparaati. “Praegu on minu kuulmislangus 85 db, mida loetakse raskeks kuulmispuudeks,” tõdeb mees.
         Vaevustest hoolimata käis Heinar ikkagi palgatööl. Kõik tema tegemised on olnud seotud elektriga, kuigi Meniere`i haigust põdeval inimesel on keelatud elektrikuna töötamine. “Elektriku töö on siiski üsna mitmetahuline ja kuna töötasin elektriseadmete remontijana, siis elektri tõttu eluohtlikke situatsioone ei esinenud,” tunnistab vestluspartner.
      Kuid üks hetk oleks võinud saada ikkagi saatuslikuks. Heinar seisis oma töölaua taga, kui teda tabas ootamatu haigushoog ja ta kukkus betoonpõrandale selili. “Silmi avades nägin otse oma näo ees turritavat lahtivõetud mootori tikkpolte. Vaid 30 cm eemale kukkudes oleksin maandunud peaga nende otsa.”

Hooge on võimalik leevendada

        Heinari sõnul ei ole selle tõve jaoks mingit rohtu. Talle on kirjutatud ravimit Betaserc, kuid selle liigitab mees nn. platseeboravimite hulka, millest pole abi. Ka meedikud pole selle haigusega üleliia kursis. Vähemalt kahel korral on Heinar pidanud väljakutsutud kiirabiarstile selgitama, mida Meniere`i haigus endast kujutab.
       Muutus toimus siis, kui Heinar sai arvuti ja internetiühenduse. Soome Meniere liidu kodulehelt leidis ta vastused paljudele küsimustele. “On siiski üht-teist, mida inimene saab oma olukorra kergendamiseks ette võtta!” kinnitab ta.
      Esimese asjana soovitab Heinar kõigil menieerikutel pidada järjekindlalt päevikut. Sinna tuleb kirja panna päeva jooksul toimunud sündmused, enesetunne, toidusedel, stressitase ja ööuni - kõik, millel võib olla väiksemgi seos haigusega. 
     “Aja jooksul saab selle põhjal kindlaks teha tegurid, mis aitavad kaasa haigushoogude tekkele. Kindlasti tuleb loobuda alkoholist, nikotiinist, kofeiinist ja soolast ning piirata suhkru tarvitamist. Stress on üks suuremaid haigushoogude tekitajaid,” kirjeldab nõuandja. Heinar on loobunud ka rahvarohketest üritustest ja liigselt väsitavast tegevusest. Ta ei saa viibida kohtades, kus on värvikirevad seina- või põrandakatted, vilkuvad tuled või reklaamid, vali müra, inimeste ja autode pidev liikumine. Pearinglust tekitab ka suurtes kaubamajades riiulite vahel liikumine.
       “Tuleb järgida normaalset päeva- ja unerežiimi, kerget füüsilist koormust. Kindlasti ei tohi jääda ennast haletsema!” toonitab ta. Heinar on Soome Meniere liidu liige ja osalenud selle koolitustel. Palju on teda aidanud tuntud Meniere`i haiguse spetsialist, professor Ilmari Pyykkö, keda mees loeb oma lähedaseks sõbraks. 
      Nähes, et ta suudab enda probleemidega toime tulla, tundis Heinar kohustust jagada teadmisi ka Eesti saatusekaaslastega. Ta lõi interneti kodulehekülje, kus kirjeldab oma lugu menieerikuna. Kümme aastat on ta juhtinud Eesti Tinnituse ja Meniere`i Ühingut.
        Praeguseks on Heinari haigus taandunud. “Õnneks on Meniere`i haigusel omadus muutuda aja jooksul kergemaks. Rasked haigushood lakkavad, kuid uimasus, väsimus ja tasakaaluhäred jäävad. Nende puhul aitavad harjutused, mida nõustamistel pakume,” kirjeldab Heinar. 
      “Samas tuleb meeles pidada, et Meniere`i haigus on individuaalne ja üheseid soovitusi ei ole. Ja kuigi haigusnähud kergenevad, tiksub alati kusagil mõni viitsütikuga pommike, mis võib ootamatul hetkel jälle üllatada,” teab ta. 

Ühing õpetab hakkama saama 

• Statistika ütleb, et Meniere’i haigust põeb umbes 5 inimest 1000-st. Eesti Tinnituse ja Meniere`i Ühing pakub inimestele teavet selle haiguse kohta oma Facebooki foorumis, kodulehel ja loengutel. Lähemat infot ühingu kohta saab aadressil https://tinnitus-meniere.webador.com